/nginx/o/2008/12/05/101191t1h8ffb.jpg)
Töölepinguseaduse eelnõu, mille teksti ametiühingud, tööandjad ja valitsuse esindajad jüripäeval kokku leppisid, on riigikogus. Parlamendi õiguskomisjon lõpetas opositsioonierakondadelt laekunud 126 muudatusettepaneku arutelu.
Harri Taliga: Töölepinguseadus – džentelmenide kokkulepe?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Muudatusettepanekutega tutvudes avastas ametiühingute keskliit üllatusega, et valitsus oli ühepoolselt muutnud eelnõu tekstis nelja sätet, halvendades töötajate olukorda. Ometi kinnitas valitsus kevadel, et kokkulepitud teksti muudetakse vaid juhul, kui muudatustega on nõus kõik kolm osalist, sh nii ametiühingud kui tööandjad.
Valitsuse pettus
On pehmelt öeldes kummaline, et valitsuse esindajad otsustasid kuritarvitada partnerite usaldust ja proovisid kasutada lihtlabast pettust – käitumist, milline ei üllataks pisisuli puhul.
Enesestmõistetavalt avaldas EAKL teravat protesti sellise teguviisi suhtes ja nõudis kokkulepitud sõnastuste taastamist seaduseelnõu tekstis.
Valitsuse väited, nagu oleks tegu olnud vaid keelelise toimetamisega, ei vasta tõele. Ametiühingute protesti õigustatust kinnitas selgelt parlamendi juriidilise osakonna hinnang, milles võrreldi kõnealuse nelja sätte sõnastusi. Sisuliselt soovis valitsus muuta kevadist kolmepoolset kokkulepet, kuid ainult nende teemade osas, mis talle olulised. Ametiühingute tõstatatud töötajatele tähtsate küsimuste arutelust valitsus ja tööandjad keeldusid.
Nüüdseks on töötajate õigusi kaitsvad sõnastused siiski leitud, need said õiguskomisjoni heakskiidu 1. detsembril. Teadaolevalt on töölepinguseaduse eelnõu teine lugemine kavas lõpetada kolmapäeval, 10. detsembril ja seadus vastu võtta nädal hiljem.
On üsna tõenäoline, et üle hulga aja kasutab opositsioon parlamentlikku obstruktsiooni ehk venitamistaktikat, st võtab teise lugemise lõpetamisel iga muudatusettepaneku hääletamise eel kümneminutilise vaheaja. Hääletades sellise tempoga tunnis läbi 5-6 muudatusettepanekut, kulub 100 ettepaneku menetlemiseks parimal juhul 16 tundi.
Vaja on selgitustööd
Mis saab siis, kui seadus on vastu võetud? Valitsuse ettepanekul lepiti aprillis kolmepoolselt kokku, et uus seadus jõustub aasta pärast selle vastuvõtmist, st 2010. aasta algul. Ent siingi taganesid poliitikud kokkuleppest ja tulid lagedale sooviga tuua jõustamiskuupäev pool aastat varasemaks.
Ametiühingute keskliidu juhatus otsustas novembri keskel ühehäälselt, et ei nõustu uue töölepinguseaduse varasema jõustamisega, sest ametiühingud ei näe selleks ei võimalust ega sisulist vajadust. Siiski hääletasid kõik valitsusliidu esindajad parlamendi õiguskomisjonis selle poolt, et seadus rakenduks 2009. aasta juulist.
Mis takistab seaduse varasemat jõustamist? Esiteks peaks olema elementaarne, et valitsus täidab kõik endale võetud kohustused, sh tõstab jõustamishetkeks poole alampalgani riigi töötutoetuse. See punkt on lahutamatu osa kevadisest kokkuleppest.
Menetluses olev 2009. aasta riigieelarve eelnõu annab aga tunnistust, et valitsus kavatseb töötutoetuseks eraldada vähem kui 80 miljonit krooni.
Riigieelarve seletuskirjas seisab must valgel, et selle summaga tagab riik järgmiselgi aastal töötule, kel pole õigust kindlustushüvitisele, häbiväärsed 1000 krooni kuus, mida on raske isegi toetuseks nimetada.
Teisisõnu, valitsus tahab taas kord ühepoolselt taganeda kokkuleppest ja teha näo, et midagi pole juhtunud.
Puudujäävast ligikaudu 80 miljonist kroonist tunduvalt tõsisem takistus on tõsiasi, et uue seaduse rakendamise ettevalmistamiseks jääb väga vähe aega.
Et eelnõu erineb vägagi kehtivast töölepinguseadusest, on hädavajalik laialdane selgitustöö mitte ainult töötajate, vaid ka tööandjate hulgas. Parandamatu hoobi riigi usaldusväärsusele ja uue seaduse mainele annab see, kui seaduse täitmisega jääb hätta riik ise.
Kiirustamine on liiast
Sisuliselt teisel päeval pärast uue seaduse jõustumist võib tekkida esimene töövaidlus, mille lahendamine on kohtute ja töövaidluskomisjonide pädevuses.
Ametiühingute juristid koostavad juba praegu palehigis töövaidlusavaldusi, sest tööandjad on majanduslanguse ajal hakanud massiliselt rikkuma seadust ja töölepinguid.
Olen veendunud, et uue seaduse jõustumine suurendab töövaidluste arvu hüppeliselt.
See aga nõuab vältimatult kümnete kohtunike ja sadade töövaidluskomisjonide liikmete koolitamist uue seaduse jõustamise hetkeks.
Kui kohtunike koolitamine on justiitsministeeriumil mingil moel siiski kavas, on sotsiaalministeerium ja tööinspektsioon töövaidluskomisjonide liikmete koolitamisest vähemalt viimasel seitsmel-kaheksal aastal oma käed puhtaks pesnud.
Uus seadus suurendab märkimisväärselt töötukassa töökoormust, millele lisandub uus kohustus hakata osaliselt välja maksma koondamishüvitisi. Samal ajal peab töötukassa 30. aprilliks endaga ühendama tööturuameti koos kõigi selle allasutustega. Kahtlemata on ülesanne väga töömahukas ja vastutusrikas, kus tähtsal kohal on uute töötajate palkamine ja koolitamine.
On paratamatu, et ühendatud tööturuasutuse käivitamisel kerkib palju probleeme, mille lahendamine kahe kuuga ei ole reaalne. Kui uus töölepinguseadus jõustub järgmise aasta 1. juulist, ei pruugi töötukassa korrektselt toime tulla uue seadusega talle lisanduvate kohustuste täitmisega.
Kõik ülalloetletud ohud pole pastakast välja imetud virtuaalsed hirmud, vaid reaalsed riskid, mis saavad tõeks pigem suuremal kui väiksemal määral. Hammasrataste vahele jäävad kümned tuhanded inimesed.
Sotsiaalministeerium on aastaid rõhutanud, et kolmepoolsed kokkulepped on nn džentelmenide kokkulepped, mille sisuline tagatis on partneri ausõna, mitte võimalus nõuda leppe täitmist kohtus. Inglismaal saab džentelmen oma sõna murda vaid üks kord – see välistab ta igaveseks usaldusväärsete partnerite ringist.