Pärnumaa 11 algkooli hulgas on väikseim Massiaru, kus õpib neli last. Kaks tüdrukut ja kaks poissi. Kaks esimeses, üks teises ja üks kolmandas klassis. Nende õpetaja ja koolijuhataja on Ly Põldur, naine, kes omale meelepärase töö leidis veerandsada aastat tagasi.
Massiaru oli tollal samanimelise kolhoosi keskus, rahvast hulga rohkem praegusest ligemale 100 elanikust ja küla elas Häädemeestest kui vallakeskusest 15 kilomeetri kaugusel täie hooga. Olid arstipunkt ja postkontor, pood ja rahvamaja, liinibussid sõitsid sealtkaudu tihedalt ja enamik lapsevanematest teenis perele leiba majandis töötades.
Taasiseseisvunud Eesti Vabariik muutis ümberkorralduste tuhinas maaelu, sundlõpetades põllumajandusreformiga majandid ja pillutades inimesi töökoha otsinguil kodukohtadest laiali. Kuid Massiaru küla süda, kool, jäi tuksuma.
See Pätsu-aegses Eestis nurgakivi saanud, 1938. aastal 156 õpilasega alustanud, aastatel 1976–1983 suletud kool taasavati algkoolina aastal 1983 seitsme õpilasega. Pärnust tulnud õpetaja Ly Põldur alustas oma esimest tööaastat 1987. aasta 1. septembril 11 silmapaari ees.
Millisena te oma esimest tööpäeva õpetajana klassi ees mäletate?
Linna suurest koolist tulnuna ehmatas mind tookord, et ühes klassikomplektis on kaks klassi ja lapsed eri vanuses ja teadmiste tasemega. Ühesõnaga, õppetöö toimus liitklassi tingimustes. Kool oli tollal neljaklassiline ja õpetajateks Aino ja Endel Kundla, kes võtsid mind südamlikult vastu, jagasid lahkelt kasulikke nõuandeid ja häid õpetussõnu, mida üks noor inimene hädasti vajas.
1986. aastal hariduse reformimise käigus algas koolikohustus kuueaastastel lastel. Tulles 1987. aastal tööle, oli Massiaru koolis kaks teist klassi ja minust sai õpetaja just neile, kelle koolitee oli alanud kuueselt.
Peale selle oli liidetud kolmas klass. Seega tuli hakkama saada kaheksa poisi ja kolme tüdruku õpetamisega.
Kuidas sattusite Pärnust sellisesse külakohta nagu Massiaru?
See mõte, et võiks proovida õpetaja ametit, ei küpsenud mu peas kaua. Augusti keskpaiku läksin tolleaegse Pärnu rajooni haridusosakonna juhataja Peeter Orava jutule ja kuna tol ajal oli puudus õpetajatest väikestes koolides, suunatigi mind siia.
Mis andis kinnituse, et see töö, laste harimine, teile sobib?
Õpilase iga väiksemgi edusamm teeb õpetajale rõõmu.
Koolielu kollitavad tihti uued nõuded ja kirjastused annavad üksteise võidu välja õpikuid ja töövihikuid. Kas need teie kui kauaaegse pedagoogi hinnangul muutuvad aina paremaks või võiks mõnda aastaid kasutada?
Vanasti oli õpik, oli vihik ja oli töövihik ja seal oli praktilisi ülesandeid, mida nende lahendajatel läheb edaspidigi vaja, sest algklassides on esmane anda lastele kirjaoskus, aga tänapäeval on töövihikutes päris palju selliseid harjutusi, millel mina ei näe mõtet.
Võtame kas või eesti keele töövihiku. Kui harjutame i ja j-i õigekirja, on ainult paar harjutust selle kohta ja ülejäänud on juba muu kohta.
Oleneb, mis programmis on, aga rohkem võiks olla just konkreetse teema kohta harjutusi, mõistatusi, ülesandeid. Teemad on laiali paisatud. Tundub, et õppekirjanduse väljaandmine on muutunud ärihõnguliseks.
Iga järgmine haridusminister tõttab hariduselu ja koolivõrku reformima, nii et eelmine pole veel lõppenud, kui uus peale tuleb. Kuidas te ennast siin, väikeses algkoolis nende ümberkorralduste taustal tunnete?
Vallakoolina, algkoolina on stabiilsust rohkem. Suures koolis, olgu põhikoolis või gümnaasiumis, on probleemid teised.
Üks kaanoneid kõlab, et maakoolis ei saa õiget haridust, käib totaalne vastandamine. Kuidas te sellesse suhtute?
Vahe on kindlasti sees, aga kõik oleneb lapsest ka. Kui laps tahab õppida, saab ta nii maa- kui linnakoolis hakkama. Olen vaadanud tasemetöid, mis on kolmandal klassil, ja kui võrrelda neid linnakoolide omadega, siis ma ei ütleks, et maakoolid on kehvad. Võib-olla suuremates klassides tekib vahe, aga väiksematel see küll tunda ei anna.
Annete arendamiseks on muidugi linnas rohkem võimalusi. Kui meil siit võtta ette sõit linna, kas või Pärnu, ja ma peaksin bussi tellima, läheb see väga kulukaks. Ega meil teatris või muudel üritustel ole muidugi käimata jäänud, oleme kasutanud lastevanemate abi ja nende autosid.
Aga huviringid, hobid, trennid … Linnas saab laps oma andeid paremini arendada kui maal. Meie lastel on võimalus osaleda MTÜ Massiaru Külaseltsi loodud laulustuudios. Tänusõnad Lelde Jalakasele, kes kohalike lastega on ära teinud suure töö!
Alati on Massiaru laululapsed sisustanud kohalikke üritusi. Kooli territooriumil on väikestele lastele mänguväljak, suurematele võrkpalliplats.
Kooli juures asub jõusaal, mida noored saavad kasutada täiskasvanu juuresolekul. Nii et kui on tahtmist, siis võimalusi end sportlikult arendada on.
Nii et arvutis elamise asemel jätkub lastel muidki tegevusi?
Jah, nad ei istu arvuti taga päevade ega õhtute viisi. Meil on raamatukogus avalik internetipunkt, mida koolilapsed usinasti pärast kooli kasutavad, ja koolimajas on ainult minu tööarvuti. Tegelikult veedavad meie lapsed hästi palju aega õues. Kooli mänguväljak ja võrkpalliplats kutsuvad mängima. Tore on näha õhtuti lapsi jalgpalli mängimas, see näitab, et külas on lapsi ja küla jätkusuutlik. Oma seitsmeaastasel tütrel luban ka võimalikult palju õues mängida, aga linnas ma ei julgekski teda üksinda välja lasta. Siis ta istukski toas nelja seina vahel ja oleks arvutis.
Vaid nelja õpilasega kooli juhatajana olete neile rohkem kui õpetaja, olete neile ju nagu ema. Teate-tunnete laste iseloomu, harjumusi, soove, kodu ja vanemaid.
Mina olen hästi suures linnakoolis käinud, meil oli 1200 õpilast, neli paralleeli, igaühes 35–36 õpilast. Ei usu, et õpetaja jõudis iga lapseni, saades teada tema vajadused, mured. Siin saan kõigi lastega kontakti ja laps hakkab mind rohkem usaldama. Teades lapse tausta lähemalt, on lihtsam talle läheneda.
Mitmekesi te siin, oma aja kohta suurejoonelise projekti järgi ehitatud kahekorruselises koolis-rahvamajas hakkama saate?
Põhikohaga on meil peale minu Sirje-tädi, kes koristab kooli ja korrastab kooliümbrust ning sellest õppeaastast valmistab ka koolilõunat. Meie muusikaõpetaja Lelde Jalakas on osalise tööajaga. Samuti nagu abitööline, kes on abiks igasugustes töödes.
Külades annab tunda põllumajandusreformi tagajärg, paarikümne aastaga on maa sööti jäänud ja võssa kasvanud, tare-tarekesed vaatavad vastu kummitusmajadena, sest töökoha otsingul on pereti mindud nelja tuule poole.
Ma ei näe enam sellist väljarännet nagu aastaid tagasi. Kes on jäänud, see on jäänud. Aga noori juurde tulemas ei ole. Võib-olla on praegu majanduslik olukord selline, et ei olegi võimalik maalt kusagile mujale minna.
Lugesin Massiaru kooli juubelikogumikust, et avaaktusel 30. oktoobril 1938 oli saalis 800 inimest. Neid, kes siit tunnistuse saanud, jätkub aastakümneteks. Seda teades peaks siin üsna palju nostalgiat olema.
Klassitoas vaatan mõnikord põrandalaudu, need on ehitamise aegsed, üle 70 aasta paigas olnud. Neisse on lausa lohud tallatud, ukse juures eriti. Aga nostalgia?
Suviti käib siin palju inimesi, sõidavad külast läbi, tulevad oma kunagist koolimaja vaatama. Kui maja uks on lahti, tahavad nad vaadata sissepoole, kus kunagi olid internaadi- ja klassitoad, kus nad on olnud, maganud, õppinud.
Huviga tulevad, räägivad: see oli minu klass, siin juhtus see või teine lugu. Nende kooliaeg hakkab siin meenutustes elama.
Välisukse kõrval on tahvel kirjaga, et aastatel 1951–1958 õppis siin olümpiasangar Jaan Talts, pärit Teaste talust.
Jaan Talts külastas meid siis, kui oli kooli kokkutulek ja 70 aasta juubel aastal 2008. Kui saalis oli kontsertaktus, vaatasin, et tallegi tuli pisar silma: ikkagi oma vana koolimaja.
Kui oluline on teie arvates lapsele, eriti väikesele lapsele kodulähedane kool?
Vallakeskusesse Häädemeestele on meilt 15 kilomeetrit. Ühistransport teeb päevad pikaks, kui alevikku keskkooli käima hakata. Meie kaugeimate õpilaste koolitee on nagunii kolm kilomeetrit, tihti jala astuda. Koolilähedus tagab lapsele suurema turvatunde, ka lapsevanematele turvatunde oma laste suhtes.
Kool kodu lähedal kinnistab lapse ja tema pere kauemaks maakohta. Mis tooks ta aga ükskord tagasi, kui vajadus eakaid vanemaid aidata välja jätta?
Kui kool asub lapse kodu lähedal, tekitab see lapsel suurema kodutunde. Ehk aitab seegi noortel paikseks jääda.
Häädemeeste vald võiks kanda koolisõbraliku omavalitsuse tiitlit, kui sellist välja antaks, sest volikogu on hoidnud seda algkooli töös. Paljudel juhtudel on just majanduslikel põhjustel suuremaidki koole kinni pandud. Kui tugevasti on kooli toetanud siinsed lapsevanemad?
Kool on külakohas vaimsuse kandja, kuigi majandusliku kokkuhoiuga võib ju selle kinnipanekut põhjendada.
Jah, lastevanemate soov peab olema, aga ebamäärasus tuleviku suhtes on kestnud pikka aega.
Igal aastal enne 1. märtsi peab vallavolikogu otsustama, kas jääme või kaome. Kevadel lõpetas siin algkooli kolm last, sügisel tuli kaks esimesse klassi. Üks alustajaist on mu enda tütar Egle, nii et olen tallegi esimene õpetaja.
Ma ei kujuta ette, kui siin majas ei ole enam kooli. Mis sellest majast siis saab, sest see kool hoiab sellel hoonel hinge sees.
See on ikkagi meie kohalik haridustempel! Jah, külaselts käib siin koos ja saalis toimuvad suuremad üritused, aga õpilasteta pole see õhustik siin enam see mis praegu.
Maja ei saa omapead jätta.
Jah, maja ei saa omapead jätta, sest see hakkab siis üsna pea lagunema. Seest ja väljast. Seda tuleb nagunii kütta, ümbruse eest hoolt kanda, hallata kui külakeskust.
Tegelikult võin öelda, et meil on koolimaja ümbrus väga korras, kuigi maa-ala on tohutult suur, aga suvi läbi on ta niidetud tänu Sirje-tädile.
Aga tee siia ukseni on sammaldunud. Väga vähe on seda pidi käijaid.
Küsimus ei ole siin käijate hulgas. Suvel läheb tee samblaseks, suurte puude varjus.
Mida rääkisite oma õpilastele esimesel koolipäeval?
Et nad õpiksid vahet tegema, mis on õige, mis vale. Ja soovisin häid hindeid ja vastupidavust pikaks kooliajaks. Et mina nende ja nemad minuga hakkama saaksid. Julgust küsida, kui ei tea vastust.
Kuidas suhtute võrdlusesse, et maaõpetaja on maa sool?
Maaõpetajal on suur roll kohaliku elu edendajana. Külakogukonna ühisüritused ja tegemised on tihedalt seotud kooli ja õpilastega.
CV
Sündinud 1969 Pärnus.
Kõrgharidus.
Lõpetanud Pärnu Koidula gümnaasiumi 1987 ja Tallinna pedagoogikaülikooli 1998.
Massiaru algkooli õpetaja aastast 1987, juhataja aastast 2007.
Harrastused: kirjandus, kunst ja käsitöö.
Massiaru kool-rahvamaja
Laiksaare vallavolikogu otsustas ehitada Massiaru kooli-rahvamaja tulekindlast materjalist (silikaadist), keskkütte ja veevarustusega. Projekt kinnitati 27. aprillil 1936, arhitekt Märt Merivälja.
Nurgakivi panekul 1937 ütles põllutööminister Nikolai Talts, et see hoone olgu kui kindlus riigipiiril võitluses vaimupimeduse vastu ja olgu meie naabritele lätlastele tunnistuseks, et meilgi on uhked ehitused, veel paremad kui neil.
Kool-rahvamaja avati pidulikult 30. oktoobril 1938, osales ligi 800 inimest. Hoone ehitusmaksumus oli 122 000 krooni, riik toetas asenduskapitalist 60 000 krooniga.
Esimesel, 1938/39. õppeaastal õppis vast avatud koolis 156 õpilast, koolijuhataja oli Johannes Tamm.
Algkool suleti õpilaste vähesusega (kümme last) põhjendades 1976. aastal. Kooli sulgemisega kaasnes kultuurielu soikumine ja suurenes külakoha mahajäämus, sest paljud koolilastega pered vahetasid elu- ja töökohta.
Häädemeeste külanõukogu esimehe Heino Alunurme toetusel taasavati kool 1983. aasta sügisel seitsme õpilasega.
Ly Põldur on siin 20. koolijuhataja.
Andmed: kogumik “Massiaru kool 60”