Vändra rahvas nautis karmi plekimõlkimist

Keskpäeval rivistus “Vändra romuringi” avaparaadiks 350 meetri pikkuse ringi stardisirgele 52 autot. Võistluspäeva õhtuks oli neist vaid seitsmel eluvaim sisse jäänud. Foto: Britt Vaino

Läinud nädalavahetusel jälgis üle 1000 teravaid elamusi hindavat Vändra ja ümberkaudsete külade inimest traditsioonilist autode võidukihutamist “Vändra romuring”.

Kaks tundi enne meeleheitlikku kihutamist 350 meetri pikkusel ringil kihas võistlusautode parkla hiigelsuure sipelgapesana. Nii omakandi mehed kui kaugemalt tulnud külalisvõistlejad andsid päevinäinud sõiduriistadele viimast lihvi.

Mulluse romuralli võitja Uno Timberg jälgis muigel sui konkurentide askeldusi ja poetas aeg-ajalt mõne vaimukuse uustulnukate aadressil.

“Romurallil tuleb peaga sõita, mina olen suutnud juba viiendat aastat sama Žiguliga starti tulla,” märkis Timberg. “Enamik romuringile tulnuist viib oma sõiduki jäänused pärast võidusõitu vanaraua kokkuostu punkti. Need, kes juba esimestes voorudes väga tuliselt kimama hakkavad, jäävad õige varsti jalameesteks. Vaja on mängu jälgida, oma sõidurütm leida ja autot säästa.”

Sapikas keerati kohe katusele

Keskpäevaks, kui kohtunikud olid kõik 52 võistlusmasinat üle vaadanud ja aerosoolvärviga nummerdanud, kutsus romuralli peakorraldaja Jaan Hansen esimeseks sõiduks stardijoonele kunagise N Liidu autotööstustes ammustel aegadel ilmavalgust näinud, nüüdseks ajaloo prügikasti läinud Žigulid ja Moskvitðid, ühe sapika ja mõne läänes toodetud väikeauto.

Juba teisel tiirul “oskas” sapikamees Keio Kiibits oma kauniks disainitud sõiduriista katusele keerata ja võidukihutamine tuli katkestada, kuni rajakohtunikud auto taas ratastele lükkasid. Tõele au andes tuleb öelda, et Kiibitsa roll päeva esimeses uperpallis oli üpris väike, hoopis vihased konkurendid olid need, kes kerge masina kiires kurvis mängust välja puksisid.

Iludused muutusid kiiresti romudeks

Kümme minutit kestnud võidukihutamisel nautis asjatundlik ja paljunäinud Vändra publik veel mitut “katust” ja enne finišilipu langemist oli pool startinuist raja äärde tõstukit ootama jäänud.

Kui esimese grupi romud olid rajalt korjatud, pääsesid kihutama Opelid, Mercedesed, Fordid, Mazdad, Audid ja Volkswagenid.

Sellegi seltskonna avasõidus keerati autosid katusele ja pealtvaatajate suureks rõõmuks hakkasid stardijoonele rivistunud iludused ring-ringilt üha enam väärima romuks nimetamist. Vändra romuralli noorim võidusõitja, 13aastane Joonas Tammeoks, kes Türilt tuli täismeestega jõudu katsuma üpris heas korras Mercedesega, pidi õige varsti konkurentide sõitu kõrvalt vaatama. Teine Türi mees, Opel Vectral kihutanud Viljar Tammemägi kuulus eelsõitude järel favoriitide hulka, kuid temagi “sakslane” sunniti enne õiget aega hinge heitma.

Finaal kestis terve tunni

Võistluspäeva kõige põnevamad sündmused hargnesid tunni kestnud finaalis, kuhu kahest grupist kokku jõudis tervenisti kaks tosinat eluvaimu säilitanud neljarattalist monstrumit.

Nüüd hakkas eriti karm katsumus konkurentsist välja sõeluma mehi, kes eelsõitudes kogutud ringidega pjedestaalile pretendeerisid. Vändra romurallide ajalukku suurte tähtedega kirjutatud võidukihutajatest pidid seekord medalist suu puhtaks pühkima üsna värvikad tegelased. Enne õiget aega katkestasid töölepingu Uno Timbergi auto Veteran, Taivo Lumi sõiduk Kiimaabi, Freddy Tõnutare tumesinine Eurobakter, Janek Purga Püha Lehm, Juhan Hanseni Teede Viletsus, Kalevi Tomsoni Miilitsamasin, Allar Pärna Sigamees ja Küllo Lumi Võsapolitsei.

Kui viimased rajale kulgema jäänud seitse vaprat olid kaks tundi täis sõitnud, rehkendasid ringilugejad iga mehe saagi kokku.

Viienda romuringi võitjaks kuulutas Jaan Hansen Audi 80 roolis istunud Margo Soometsa, teiseks tuli Mati Nuut Mazdal ja kolmanda auhinna pälvis Hardi Arus Žigulil.