Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2010/10/07/445672t1hf5a5.jpg)
Eesti on töötav riik! Noore rahvana on meie ees avar tööväli ammutamata arenemisvõimalustega rahva vaimsete ja varaliste väärtuste suurendamiseks. Usk endasse, töösse ja oma rahvasse on meie püsimise alus.
Ühendades kõik Eesti rahvas peituvad jõuallikad, tiivustatuna seniseist töötulemusist, luuakse uus ja saavutusterikkam homne Eesti, mille tulevik on rajatud tugevale rahvuslikule ühtekuuluvusele.
Eeltoodud lõigu kirjutajad ei teadnud, et sama aasta augustis otsustati Eesti saatus Molotovi-Ribbentropi lepinguga ja aasta hiljem juunis okupeeris Nõukogude Liit Eesti.
Algas 50aastane orjapõli ja majanduslik eksperiment. Need sõnad kirjutati 1939. aasta kogumiku “Eesti 20 aastat iseseisvust. Sõnas ja pildis” eessõnas. Väljaandjaks konjunktuuriinstituut. Praegu seisame samasuguse verstaposti ees. Eesti tähistab teist korda oma 20. iseseisvusaastapäeva.
Kaks korda oleme pidanud sisuliselt nullist alustama. Kaks korda oleme mudast välja rabelnud ja tõestanud oma ise hakkamasaamist. Seda enam on põhjust viimasele 20 aastale tagasi vaadata.
Mõlemal korral iseseisvus Eesti tänu Nõukogude Liidu nõrkusele. Vahepealne suur sõda ja pool sajandit kestnud sotsiaal-majanduslik eksperiment katkestasid Eesti loomuliku arengu vaba maailmaga võrreldes ja paiskasid eestlaste elustandardi vaeste arenguriikide tasemele.
Esimesel iseseisvusperioodil tuli Eestil üle elada Suur Depressioon. Eesti eksport kahanes 1931. ja 1932. aastal veerandile kriisieelsest tasemest. 20. aastapäevaks oli Eesti koos sõjaks valmistuva Euroopaga aga majandusliku tõusulaine harjale jõudnud.
2011. aastal, tähistades teist korda oma riigi 20. aastapäeva, on Eestil seljataga neli globaalset kriisi, millest viimast peetakse Suure Depressiooni järgseist sügavamaiks ja laiahaardelisimaks. Viimases kriisis kaotas Eesti ühe aastaga kolmandiku oma ekspordist, seitsmendiku majandusmahust.
Erinevus eelmise perioodiga võrreldes on see, et praeguseks on enamik eestlasi maalt linna kolinud ja sündimus on negatiivseks muutunud. 1938. aastal oli Eestis 14 000 pensionäri, 2010. aastal 400 000, neist 300 000 vanaduspensionäri.
Esimene maailmasõda lõpetas esimese globaliseerumislaine. Maailm sumbus protektsionismi pooleks sajandiks. Suur Depressioon ja Teine maailmasõda vaid lõpetasid selle pika protsessi.
Nüüdseks on maailm globaliseerunud ja Eesti asub nii positiivses kui negatiivses mõttes maailmamajanduse tõmbetuultes. Meil läheb hästi, kui naabritel (kaubanduspartneritel) läheb hästi, ning meil läheb halvasti koos teistega. Mis ei tähenda, et Eesti ei oleks vastutav enda majanduslike vigade eest.
Tänapäeva Euroopa ja eurokriisis tunnetab aga eestlane ehk eriti teravalt kollektiivse vastutuse ja solidaarsuse hinda. Paradoksaalsel moel on president Lennart Meri kunagine ütlus “Me ju kuulume Euroopasse” omandanud palju värvivarjundeid, sealhulgas üllatavaid ja negatiivseid.
Nagu 1939. aastal seisab Euroopa ja kogu maailm praegu murrangu joonel. Viimast globaalset kriisi võib nimetada nii kinnisvara-, finants- kui majanduskriisiks. Üha rohkem aga tundub tegemist olevat väärtuste kriisiga. Neoklassikalise majanduskoolkonna sajandi jooksul propageeritud rohkem-on-alati-parem-majandusideoloogia on end ammendanud nii loodusressursside lõppemise, maailma ülerahvastatuse kui vältimatusse kriisi viiva majandusmullistuse mõttes.
Demograafia ja majanduskasv joonistavad ümber globaalseid poliitilisi jõujooni. Paljud end hiljaaegu suurte tegijatena tundnud riigid on osutunud kui mitte tagahoovis olevaks, siis vähemalt üleilmsetest tõmbetuultest räsituks.
Eestil on läbitud tervikliku majandustsükli kõik faasid ja seetõttu on eestlane nüüd kindlasti targem, kui ta oli veel paar aastat tagasi. Sotsialistlik “stabiilsus” on asendunud turumajandusliku volatiilsusega, mille negatiivsed aspektid tulid paljudele ootamatusena ja on põhjustanud nii nostalgilist minevikuigatsust kui kapitalismi kriitikat.
Aastatuhande alguse piiramatu kasvu eufooria on end lõhki tarbinud ja laenanud eestlasele kohati asendunud masenduse ja lootusetusega.
Eesti perspektiiv sõltub eelkõige Euroopa ja rahaliidu arengust. Euroopa on kõike muud kui ühtne. Jagunemine vanaks ja uueks Euroopaks, kus esimesed tähistavad sotsiaalse turumajanduse ideede ja sotsiaalse kaitstuse kaitsjaid ning teised deregulatsiooni ja konkurentsile avatuse propageerijaid, on tänapäeval tõde osaliselt.
Euroopasse kuulub mitu maailma kõige vabama majandusega riiki: Šveits, Luksemburg, Eesti, Iirimaa, Suurbritannia ja Holland. Euroopa riigid on maailma ühed kõige konkurentsivõimelisemad. Euroopa on rikas ja siin on hea elada. Seniks, kuniks!
Meeldib eurooplastele seda tunnistada või ei, ent vananev ja heaoluga ärahellitatud Euroopa marginaliseerub nii demograafiliselt kui majanduslikult niikuinii. Euroopa muutub umbes ühe põlvkonna vältel heaolu kantsist ning majanduslikust ja poliitilisest superjõust maailma mastaabis suhteliselt vähe tähtsaks piirkonnaks. Demograafia mõju on hullem kui tuumasõja ja aidsi oma kokku.
Atlandi ookeani asemel maailma sisemereks muutuva Vaikse ookeani koostööd tegevad ja lõimuvad vastaskaldad arenevad tänapäeval tempos, mis ei jäta vananevale, uute mõtete defitsiidis ning majandusliku paindumatuse, stagneerunud majanduspoliitika, madala tootlikkuse ja võlakriisi küüsis Euroopale eriti suuri šansse rahvusvahelises konkurentsis ellu jääda.
Euroopa paigaltammumine ja suutmatus põhimõttelisi reforme teha muudab globaalmajanduslikke ja geopoliitilisi jõujooni. Majanduse elavdamise puudumine võib viia killustumise või halvimal juhul ELi lagunemiseni, see aga kahjustab euroliidu ambitsioone mängida suurt rahvusvahelist rolli. Euroopa vajab reforme.
Euroopa riigid peavad kohandama oma tööjõudu, reformima sotsiaalsüsteemi, haridust ja makse ning majutama kasvavat immigrantide hulka, või neid ootab pikaldane majanduslik seisak. Lihtne on olla sõber ja hästi läbi saada, kui kõik läheb hästi. Kui tekivad probleemid, on vastastikused süüdistused ja peretülid kerged tulema.