Eesti vanimal karatekal algas 63aastaselt uus elu

Karateklubi Zen peainstruktor Teet Jüring (paremal) sätib Eesti vanima karateka Heino Tsirbitalo asendit.

FOTO: Erakogu

Nädala pärast 70. sünnipäeva tähistav Heino Tsirbitalo sõidab kolm korda nädalas jalgrattaga Torist Pärnusse ja tagasi, et linnas karatetrennis käia. Karatega hakkas ta tegelema 63aastaselt, siis, kui enamik inimesi pensionile jääb.

“Karate on minu arst. Ei ole vaja raha apteeki viia,” ütles läinud suvel sinise vöö eksami teinud Heino. Jalgrattaga poolsada kilomeetrit päevas läbivale mehele on naljaasi 20–30 kätekõverdust teha, mõni nooruk ei suuda ühtegi.

Vanusepiiranguid ei ole

Seitse aastat tagasi oli Heino tavaline Eesti mees, kelle sääremarjad kippusid pärast pikemat käimist väsima ja tuli tahtmine istuda. Ta üritas leida kaaslasi, kellega lauatennist ja malet mängida, kuid need käisid kohal, nagu jumal juhatas.

Samal ajal toimusid Tori koolimajas karatetrennid ja Heinot hakkas huvitama, mida seal tehakse. Treener Olav Lilletai märkas mehe huvi ja küsis, kas tal on plaanis trenni tulla.

Heino ebales: 63 aastat vana juba, kas on mõtet sellise asjaga tegelda? “Treeneri vastus “Vanusepiiranguid pole” hämmastas. Kutsus esimest korda niisama vaatama,” jutustas Heino.

Enamik trennis käijatest olid lapsed, kuid oli paar vanemat inimestki, 35–40aastased. Heino nägi, et keegi talle viltu ei vaata ja tagant ei sunni ning ta saab ise endale sobiva tempo valida.

“Ettekujutust karatest polnud mingisugust. Tahtsin end venitada ja pättidele laksu ära anda, kui mõni kallale tuleb,” kirjeldas Heino põhjusi, miks ta karatetrenni läks. Talle meeldis ka see, et inimesed käisid harjutamas innuga, selle asemel et otsida ettekäändeid kojujäämiseks.

Enne pensionilejäämist tegeles Heino hobustega, kes lapsepõlvest saati on olnud tema kirg. “Sai elupäevad sitta visatud, raske maatöö,” iseloomustas mees oma füüsilist vormi.

Edu võti on sihikindlus

Trennis tegi Heino seda, mida treener ja trennikaaslased ette näitasid. Oli lastega paaris, kindlat paarilist ei olnudki. “Olin nagu puuhobune,” meenutas Heino asendite õppimist, mis algul välja ei tahtnud tulla.

Esimest korda laagris olles harjutas Heino nii innukalt, et mitu korda lõi kramp jalga. “Masseerisin teda natuke,” lausus karateklubi Zen peainstruktor Teet Jüring.

Lõpuks hakkas kata (võitlus kujutletava vastasega, T. R.) paremaks muutuma ja sügisel sooritas Heino valge vöö eksami. Praeguseks on ta jõudnud sinise vööni.

Jüringu hinnangul on Heino edu võti sihikindlus. Algul käis ta kaks korda nädalas Toris trennis, hiljem hakkas peale selle kolm korda nädalas Pärnus treenima.

“Ega ma eriti mäleta, et Heino oleks puudunud. Korra oli haige, korra käis hobuseid kusagilt toomas,” iseloomustas Jüring Heino enesedistsipliini.

Kuigi karate võib kõrvalseisjatele tunduda ohtliku alana, teavad selle harrastajad, et näiteks korvpall tekitab tunduvalt rohkem traumasid. Kui esimese laagri jalakrambid välja jätta, pole Heinol nende aastate jooksul olnud ühtegi traumat.

Jüringu sõnutsi ei pea nende klubi harrastajad ajastama sportlikku vormi, vaid teevad trenni endale. “Sain rahulikult omas tempos teha, keegi ei kiirustanud,” ütles Heino.

Eesti kõige vanem tegutsev karateka tunnistas, et alguses olid ta liigutused kohmakad ja aeglased.

“Tahtsin teada, kas ikka on mõtet sellise asjaga tegelda,” meenutas ta. “Treener ütles, et kiiret pole kuhugi, küll sa jõuad.”

Igaüks suudab areneda

Jüringu jutu järgi kujutavad paljud inimesed ette, et karatetrennis antakse neile kindad kätte ja pannakse üksteist peksma. Tegelikult on sport ja harrastus täiesti erinevad asjad ning Jüringu hinnangul tahab vaid kümnendik noori võistelda. Ülejäänute eesmärk on üksnes ennast arendada.

“Olen Heino arengut vaadanud ja lükkan ümber väite, et vana inimene ei arene. Heino on ehe näide, kuidas see väide ei kehti,” kõneles Jüring.

Kui 63aastane mees trenni tuli, ei suutnud ta jalgu õlgadest laiemaks painutada. Praegu jääb harkspagaadis põrandast 20–30 sentimeetrit puudu.

“Varem väsisid jalad pärast kella 14 ära. Tahtsin istuda, veri ei käinud läbi,” meenutas Heino.

Jüring tunnistas, et alguses oli Heino kehaline ja vaimne vastupidavus suhteliselt nõrk, kuid ta hakkas kiiresti arenema. Praegu annab vana mees treeneri hinnangul tavanoorele silmad ette. “Nägin, kuidas ta hüppas hobuse selga nagu poisike,” kiitis Jüring.

Jüringu arvates on inimese vanus kahe kõrva vahel kinni. “Sa ei pea mõtlema, kui vana oled. Sportlased lõpetavad 30aastaselt, meil on 40–50 aastat karatega tegelemise kuldaeg. Siit hakkab areng ülespoole minema,” kõneles ta.

Karateklubis Zen on peale Heino veel kolm üle 60aastast meest. 40aastasi ja vanemaid käib trennis kümmekond.

Klubi andis sõbrad ja tervise

Jüringu jutu kohaselt on karate Heinole andnud tervise, uued sõbrad ja võimaluse ringi liikuda. Esimest korda elus sattus Heino välismaale 2008. aastal, kui ta koos klubiga Saksamaal Hannoveris karatelaagris käis.

“Teet kutsus: tahad Saksamaale kaasa tulla? Nägin, kuidas maailma tipud trenni teevad,” rääkis Heino.

“Mul oli natuke piinlik, et jalg ei paindunud,” meenutas Heino. “Euroopa peaõpetaja tuli ja pani jala paika. Näitas, pöial püsti, et sedasi on õige.”

Nüüdseks on Heino käinud klubikaaslastega kaks korda Saksamaal ja kaks korda Soomes. Jüringu hinnangul on elu vahepeal Eestis nii kalliks läinud, et toit ja riided on Saksamaal odavamad, ainult teenuste eest tuleb seal rohkem maksta.

Heino on rahulik mees ja kellegagi tüli norima ei kipu. Aga kui enne pidi ta poe juures natuke ettevaatlik olema, siis nüüd pole enam kartmiseks põhjust.

Paar aastat tagasi, pärast rohelise vöö tegemist tuli üks Heinost pikem, ligi 80 kilogrammi kaaluv võõras mees talt Toris õlleraha küsima. “Ütlesin, et mine tööle, mis sa sellest õllerahast kerjad. Nägin, et käsi tuli, blokeerisin ja virutasin talle rindu,” jutustas Heino.

Võõras kukkus istuli maha, ajas end püsti ja läks sõnatult minema. Pärast seda pole Heinolt õlleraha küsitud.

Millal pea 70aastane mees järgmise vöö eksamit tegema läheb? “Lähen siis, kui keha lubab. Mulle ei meeldi vaevaline kolm, enne teen aasta kauem. Keha peab liikuma,” vastas Heino.

Nii tema kui treener teavad, et kiiret pole kuhugi.

Tagasi üles