Kümme põhjust Estonia huku uurimise avamiseks

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Anders Björkman pole Rootsi poolelt oma küsimustele vastuseid saanud: e-kirjadele ei vastata ja telefon visatakse vihase kirumisega hargile.

FOTO: Ants Liigus


Esimene osa ilmus 29. novembril.


Rootsi laevainsener ja -arhitekt Anders Björkman rõhutas pärnakatele kõneldes, et teda huvitavad eeskätt tehnilised põhjused, miks parvlaev Estonia sügisrajus Läänemerel 14 aastat tagasi uppus.

Ingliskeelse raamatu “Tõed ja valed Estonia hukkumisest” (1998) autor Björkman esitas auditooriumile kümme kaalukat põhjust, miks laevahuku uurimine tuleks taasavada. Ent tema sõnade järgi on põhjusi veelgi.



Björkman möönab, et Estonia polnud ehitatud Läänemerel liikumiseks, vaid lähisõitudeks.



Veekindlad uksed


Parvlaeval peavad olema veekindlad vaheeinad. Vaid üks uks tohib olla veekindlates vaheseintes, mis eraldavad masinaruumi. Kõik veekindlad vaheseinad peavad merel olema suletud.



Uste sulgemine peab toimuma ainult kaptenisillalt.



Parvlaeval võib olla 3-4 veekindlat ust.



Estonial oli 22 veekindlat ust, neist kolm koguni ühes veekindla vaheseinas! Kõik uksed olid merel avatud, kuigi neid kõiki sai kaptenisillalt sulgeda.



Päästevahendid


1993. aastast sertifitseeritud parvlaevad peavad kindlustama, et kõik laeval olijad saavad merel laevalt kuivalt lahkuda. “Märg” lahkumine laevalt pole lubatud.



Mootorlaeval Estonia oli korralik LSA (Life Saving Appliances – päästevahendid) vaid poolele laeval olijatest.



Kõige noorem hukkunu Estonial oli kahekuune!



Evakuatsiooni protseduur


Igal parvlaeval peab olema heaks kiidetud plaan, kuidas hädaolukorras evakueerida reisijaid avatekile päästepaatidesse ja -parvedele asumiseks. Vette hüppamist pole ette nähtud.



Estonial sellist plaani ei olnud, sest pool reisijatest pidi vette hüppama.



Laeva masinaruumis olnud Treu, Sillaste ja Kadak ei saanud nii pääseda, nagu nad väitsid, sest laeva kallak poleks neil seda võimaldanud. Nad lahkusid oma kohalt oluliselt varem.



Veepumbad


Masinaruumi mehed Treu ja Sillaste rääkisid rahvusvahelisele uurimiskomisjonile (JAIC), et pärast õnnetust panid nad masinaruumis tööle pumbad. Kuid pumbad lülituvad tööle vaid siis, kui laevakeres on lekke tõttu vett.



JAIC otsustas 1997. aastal tsenseerida igasuguse informatsiooni lekke ja pumpade kohta. Seda informatsiooni ei kasutatud üldse.



Suur auk põrkevaheseinas


JAIC otsustas 1997. aastal, et Estonia keres ei ole suuri vigastusi.



Sukeldumistel 2000. aastal avastati laeva pealisehitise põrkevaheseinas suur auk. Metall on kaardunud väljapoole, mis viitab plahvatusele.



Björkman kahtlustab, et auk on Rootsi mereväe lõhkeainespetsialistide töö pärast Estonia hukkumist.



Björkman näitas august tehtud fotol, et see asub umbes samas kohas, kus olid visiiri kinnituslukud. Pole võimatu, et visiiri kätte saamiseks pärast hukkumist tuli see lõhata.



Suur mõlk visiiril


Visiiril on selgesti nähtav terav sälk. JAICi järgi tekkis see siis, kui visiir kukkus vööri küljest laeva pirnvöörile. Ent pirnvöör pole terav.



JAIC selgitas, et värv teravas sälgus pärineb pirnvöörilt, kuid teised usuvad, et Estonia põrkas kokku teise laevaga.



Laevahuku põhjus oli leke allpool veepiiri, on Björkmani arvamus. Kuidas sai merekõlblikul laeval tekkida leke?



Visiiri tugevus


JAIC tegi 1997. aastal Estonia visiiri tugevuse mõõtmiseks arvutused. JAIC jäi arvamusele, et visiiri hinged ei pidanud lainete survele vastu.



Tegelikult ei põhjusta lainete mõju visiiri hingedele mingit raskust. Ainus raskus, mis neile mõjub, on sadamas visiiri avamisel ja sulgemisel.



Siinkohal ei saa Björkman kuidagi aru, miks Rootsi poole esindaja viskas merre tagasi Estonia visiiri nn Atlandi luku. Väidetavalt olnud see kopteril transportimiseks liiga raske. Ometi oli see ligikaudu 50kilogrammine raudpolt, mis oli roostes, ja seda polnud laeval kasutatud.



Uppumise skeem


JAIC jäi 1997. aastal seisukohale, et pärast visiiri ärakukkumist, külili ja seejärel kummuli vajumist triivis Estonia edasi kiirusega 2,2 sõlme tunnis. “Kas see skeem kehtib?” küsib Björkman vastust saamata.



“Miks mõeldi välja see visiirijutt? Miks ei taheta tunnistada, et Estonia lekkis?” tahab Björkman teada.



Vale ja vassimine


Björkman on veendunud, et kõik, mida JAIC 1997. aastal Estonia huku uurimise kohta avalikustas, on võlts. Rootsi SSPA koostas JAICi toetuseks samuti võltsaruande. Kui Eesti valitsus taasavaks 2008. aastal Estonia huku ametliku uurimise, oleks kerge leida kinnitust JAICi jt võltsingutele ning selgitada välja õnnetuse tõeline põhjus.



Materjalidega põhjalikumaks tutvumiseks soovitab Björkman külastada http://heiwaco.tripod.com/estnews.htm, kus leiab uudiseid ja linke vastavale informatsioonile.



Vandenõuteooriad


Üks on Estonia hukkumise loo juures päris ilmne: enamik uurimisega tegelnutest ei soovi jagada selgitusi ega vastata küsimustele. Sama kurtis Björkman, kelle telefonipäringutele ja elektronkirjadele ei vastata Rootsi SSPAst ega Chalmersi tehnikaülikoolist. Ülim, mis ta on saavutanud ühe kõnega, et teda hakati sõimama ja nimetama vandenõuteoreetikuks. Ometi on päris loomulik, et seal, kus on vastamata küsimusi, hakkavad vohama teooriad.



Helje Kaskeli elukaaslane, Ameerika uuriv ajakirjanik Christopher Bollyn meenutab kokkupõrkeversiooni toetuseks, et 28. septembril 1994 olid NATO laevad Läänemerel õppusel, kuidas korraldada humanitaarpäästeaktsioone.



Kuigi ametlik tegevuspaik oli rohkem Läänemere lõunaosas, jälgisid merel toimuvat NATO luuresatelliidid. Mis seal juhtus? NSA (National Security Agency – rahvuslik luureagentuur) valduses on kolm dokumenti, kokku seitse lehekülge, mis on kuulutatud salajaseks, sest puudutavad USA riiklikku julgeolekut. NSA on väga tõsine organisatsioon. Irvhambad tõlgivad lühendit sageli nii: No Such Agency (pole sellist agentuuri), iseloomustamaks selle salastatust.



Küsisin Bollynilt, kui kaua võiksid need dokumendid salajased olla. Vastuseks oli õlakehitus: võib-olla 70 aastat, nagu president John F. Kennedy mõrva puudutavate dokumentide puhul.



Muide, sisestage Google’i otsingumootorisse Christopher Bollyni nimi: täiesti tuntava kaaluga ajakirjanik ja uurija, kes kuulub seltskonda “Piirideta ajakirjanikud”.



Praegu on Apollo Interneti-kaubamajas saadaval Ameerika ajakirjaniku Drew Wilsoni raamat “Auk”, mis ilmus 2006. aastal ja tõlgiti seejärel eesti keelde. Vähe seal ei ole. Loed kui menukit ja mingitki kahtlust ei teki. Wilson on teinud põhjaliku töö.



Nägin seda häbelikku ja vaikse olekuga meest neil kordadel, kui ta külastas Pärnus tollal Estonia teemaga aktiivselt tegelnud minu endist lehekolleegi Imre Kaasi.



Ameeriklane tegi siis kaastööd ookeanitagustele väljaannetele Venemaalt. Reisimise ulatuse järgi ei ole Ameerika ajakirjanikel rahalisi probleeme. Kuid olles sisestanud Drew Wilsoni nime Interneti-otsingusse, selgus, et tema ajakirjaniku jalajälg oli trükimeedias peaaegu olematu. Ent ometi oli ta olemas.



Kuhu kadusid inimesed?


Helje Kaskel rääkis pärnakatele endisest kõrgest Eesti luureohvitserist, kellest praeguseks on saanud süvausklik, et mees on tunnistanud oma osalemist Estonia teise kapteni Avo Pihti üleandmises Rootsi sõjasadamas rootslaste kaudu ameeriklastele. Nüüd keeldub ta igasugustest kontaktidest ajakirjanikega.



Mäletate neid Pihti tundvaid inimesi, kes märkasid telereportaažis kaptenit välja vaatamas kiirabiautost? Ametlik vastus oli, et tegemist olnud sarnase isikuga. Ometi ei ole seda inimest isegi tõestuseks enam kunagi näidatud.



Stockholmi Huddinge haiglas ei taheta enam Estonia huku järgseid päevi meenutada, sest pääsenud inimesed kadusid sealtki.



Paljude praeguste küsimuste püsimise probleem on selles, et 1994. aastal oli Eesti jätkuvalt nõukogulik salatsev ühiskond, kus varjati ja peideti. Soome ja Rootsi, vastupidi, avatud, kus kehtinud tavade kohaselt anti avalikkusele informatsiooni laevahukust pääsenute kohta. Katsuge nüüd Rootsist neile küsimustele mingit vastust saada! Omal ajal merest päästetutega seotud olnud töötajad eelistavad nüüd enam mitte midagi mäletada.



Müstika aga jätkub. Kui tuukrid merepõhjas Estoniat filmisid, viibis päästelaeval vaatlejana Eesti poolt Herman Simm. Just, toosama.



Mitte kunagi pole Rootsi võim andnud Eesti poolele luba vestelda tuukritega, kes käisid merepõhjas. Suurim müstika oli plaan katta Estonia betooniga, mis polnuks Björkmani järgi kuidagi võimalik, sest laev lebab põhjamudas.



Kui sel tuisusel pühapäeva pärastlõunal inimesed ennast minekule asutasid, küsisin Helje Kaskelilt, kas talle pole öeldud, et võiks hukkunud Estonia pärast sekeldamise lõpetada. Küsimus teda ei üllatanud. Urmas Alenderi tütar Yoko pidavat tema tegevust mõttetuseks, seevastu paljud hukkunute omaksed pooldavad veel 14 aastat hiljem Estonia huku tegelike põhjuste väljaselgitamist. Nagu “Salatoimikutes” – tõde on kusagil …


Tagasi üles