Milliseid erakondi vajab Eesti?

Aimar Altosaar. Foto: PP

Erakonna loomine on Eestis siiani käinud ühe malli järgi: rühm aktiviste mõtleb välja nime, kopeeritakse kusagilt põhikirja alus, korjatakse küllaldane hulk allkirju, korraldatakse asutav üritus ja registreeritakse erakond. Tulevad juhatus, volikogu ja suurkogud (kongressid), aukohus ja toimkonnad, erakonnasisene suhtluskeskkond, subkultuur, oma tavad ja suhtlusringid. Paraku ei jää tulemata intriigid ja tülidki, nagu need kuuluvad igasuguse organisatsiooni juurde.

Sulastest said peremehed

Minu arvates sajandivahetuse paiku hakkasid maailmavaadete ja aadete asemel üha olulisemaks muutuma turustusoskused. Alates Res Publica tulekust polnud selles töös enam piire: selgus, et müüa võib kõike ega ole tähtis, millise hinnaga! Algas poliittehnoloogide ja kampaaniamänedžeride kuldaeg. Sulastest ja abilistest said peremehed ja jumalad.

Nüüd on tegelikult kõik kampaaniajuhtimise oskusteabele keskendunud erakonnad sisekriisis. Kõige silmanähtavamalt IRL (Isamaa ja Res Publica Liit), sest siit on välja lastud erakonna liikmetest hoovav siseenergia ehk organisatsiooni kooshoidvad usaldussidemed ning inimeste siiras huvi oma aadet edendada. Tühja kesta püütakse püsti hoida, kuid see kõik on kui udupaberist tuulelohe, millele on suure draakoni nägu pähe joonistatud.

Inimene ootab organisatsioonilt, et see annab talle mingeid uusi võimalusi ennast teostada ja oma mõtteid kellegagi jagada, olla nende inimestega, kes saavad maailma asjadest samamoodi aru ja valutavad südant oma ühiskonna ja kodumaa pärast. Antagu andeks pateetika, kuid nii see ju ongi! Inimesed tahavad olla organisatsioonis, kus neist lugu peetakse ning kus tegutsevad ja annavad ühendusele näo arvamusliidrid, kellest sinna kuulujadki lugu peavad.

Vabatahtlike organisatsiooni, kodanikuühenduse (milleks ju erakond ongi!) jõud tuleb sellest, kui selle liikmed tahavad oma ühendusele midagi anda: oma mõtteid, aega, tööd, võimalusel rahagi ja vastu tahavad vaid seda, et organisatsiooni eesmärgid oleksid hästi täidetud. Selline organisatsioon eeldab isetust, teatud ennastsalgavust, koostöö- ja kompromissside leidmise oskust.

Erakond on demokraatliku riigikorralduse paratamatu kaasnähtus, sest mingil moel peavad kodanike maailmavaatelised tõekspidamised väljenduma, kuidagi tuleb korraldada valimisi võimuorganeisse. Erakonnad on kultuuriliselt lahutamatud rahvuslikust haldussuutlikkusest, erakondade ülesehitus ja juhtimistavad lähtuvad ühiskonnas valitsevatest haldusmustritest ja kujutlustest, kuidas asjad peaksid olema organiseeritud.

Enim kohtab igasuguseid hierarhilisi struktuure ülevalt-alla-juhtimise ja alt-üles-aruandlusega. Samast mallist lähtudes on üles ehitatud paljud MTÜd ja erakonnad.

Aga inimeste maailm liigub võrgustikulise suhtlemise ja vabaduste-kohustuste senisest parema tasakaalu suunas. Jäiga võimuvertikaaliga erakonnad, mis elavad ustavuses partei juhtidele ja partei muutlikule kursile, on aja ära elanud. Tänapäeva maailm soosib avatust, paindlikkust, võimalikult paljude inimeste osalemist kõigi tasandite otsustusprotsessides.

Läbipaistvus

Nüüdisaegset erakonda tuleks käsitleda vabaühenduslike võrgustike poliitilise väljundina. Inimesed, kellel on huvi aktiivselt osaleda kogukonna või ühiskonna elus, realiseerivad end kõigepealt mitmesuguste sõltumatute vabaühenduste kaudu. Need ei pea olema ainult koristustalgud või protestiliikumised, need võivad olla mälumänguklubid või teatud maailmavaate edendamise rahvaülikoolid.

MTÜd võivad moodustada üleriigilise liidu, konföderatsiooni, mis siis ehk otsustab luua erakonna. Erakonda saavad astuda selle liidu MTÜde liikmed igaüks oma avalduse alusel. Selline erakond võidakse luua iga kord enne riigikogu või europarlamendi valimisi uuesti.

Veel üks mõte. Mõneks ajaks tuleks välistada avalike teenistujate kuulumine erakondadesse. Jah, see ei ole just väga arenenud demokraatia tunnus, kuid seda põhimõtet tuleks rakendada, kuni ühiskond poliitilise korruptsiooni haigusest terveneb.

Kasuahneid tegelasi huvitab erakonnas ju avaliku teenistuse kohtade ülevõtmisest saadav tulu. Meie ametnikud peavad kogu aeg kõõritama ülespoole, et pälvida sealt heakskiitu või halvakspanu. Kõrgem ülemus omakorda kardab mõnda poliitilises tagatoas ametisse pandud satraapi. Maksma hakkaks taas kompetentsus ja oma haldusalaga hakkama saamine.

Väikesele riigile on avatus ja väärtustepõhised kokkulepped ellujäämise küsimus. Sellepärast peame kõigepealt ise, oma riigi sees kõrgelt väärtustama avatust ja vaba mõtet ning suure osa ühiskonna kaasamist. Otsustus- ja haldusprotsessid peavad olema nii läbipaistvad kui võimalik, sest tagatoastumisel on väike riik kerge saak igasugustele pahatahtlikele ülevõtjatele. Erakonnad peavad andma eeskuju ja nende käes on olukorra muutmise võti.