Jälgides, mis praegu kohalikus sotsiaalhoolekandes toimub, saab tõdeda, et üsna teravaks on muutunud Pärnu pereabikeskuse likvideerimise temaatika.
Objektiivse pilguga linna sotsiaalhoolekandest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Linnavalitsuse plaani järgi hajutataks seni ühe asutuse kaudu osutatud perekesksed sotsiaalteenused süsteemitult laiali. Iseenesest võib ju loogiline tunduda ümberkorraldus, mis esmalt jätaks linnakassasse teatud hulgal kasutamata raha ja säästaks võimuladvikut ühe linnaasutuse haldamisest.
Enamgi, likvideerimisplaan looks muudeski valdkondades üsna soodsaid variante, mis isegi rohkem esmaplaani õigustaksid. Asutuse laialisaatmise idee tundub üsna kindel, sest mitteametlikult käib praegu kogemuste ja teadmiste edastamine pereabikeskuse töötajatelt uutele sotsiaalteenuste osutajatele.
Tekib küsimus: kas asi on ilma linnavolikogu heakskiiduta otsustatud? Tundub, et siinkohal on linnavalitsus kas oma leivaisast üle astunud või ollakse tõesti volikogu liikmete nõusolekus kindel juba enne, kui otsustamisaeg kätte jõuab.
Perspektiivitud sammud
Selliste poliitiliste plaanidega ohustab võimuladvik kohalikku sotsiaalhoolekannet. Kõnealuse ümberkorraldusplaaniga on võimalus, et kohalik sotsiaalsüsteem saab tugeva hoobi ja sellest taastumine võtab väga pika aja.
Kindlasti ei ole eluvõõras teadmine, et ümberkorraldused võivad uusi ja süvendatud probleeme tekitada. Samamoodi sotsiaalhoolekandes: ühest lahendamata sotsiaalprobleemist koorub juba hoopis suurem probleem ja vastava toetamiseta (ümberkorraldused on loonud segamini teenuste rägastiku) kannatab sihtgrupi liige.
Siiski, miks tunnistab linnavõim jätkusuutmatuks ühe seni toiminud sotsiaalteenuseid osutava asutuse? Kui argumentideks on ajakirjandusest läbi käinud väited, on linnavõimu käitumine sotsiaalhoolekande alal vastutustundetu ja võhiklik.
Miskipärast ei nähta, et praegu nõrgemate arvelt koonerdamine maksab tulevikus kätte, nõudes linnalt juba suuremaid ressursse, kui algul kokku hoiti.
Milleks võtta linnajuhtidel selline risk, arvestades tekkivaid probleeme, mis lisaressursse nõuaksid? Tundub, et nelja-aastast valitsemisperioodi arvestades polegi ehk kasulik ettenägelik olla. Valijate silmis loevad otsused, mida saab kohe mõõta! Linnavõimu selline käitumine on tulevikku arvestades perspektiivitu. Tundub, et kohalik võim näeb sotsiaalteenuste optimeerimist vastavalt Pärnu linna arengukavale just sellisena ja sotsiaalhoolekande lõhkumine võib alata.
Perspektiivitu sammu on linnajuhid korra teinud. 2010. aastaks vähendati volikogu heakskiidul kohalikku sünnitoetust 5000 kroonilt 1000 kroonini, et saavutada pealtnäha suur rahaline kokkuhoid. Siiski ei arvestatud, et paljud omavalitsused on teinud sünnitoetuse maksmisest eraldi äri, millega inimesi end sisse kirjutama meelitada.
Kel võimalik oli, kirjutas end sisse omavalitsusse, kus maksti lapse sünni eest rohkem kui Pärnus. Nende inimeste tulumaksuosa jäi Pärnul saamata. Praegu tõdeme, et Pärnu elanike arv aina väheneb. Kindlasti “aitas” sellele kaasa sünnitoetuse alandamine. Kasu oli lühiajaline, kahju annab endast kaua tunda. Toetusi on lihtsam taastada, kui hakata lappima laialisaadetud asutust.
Ebavajalik sotsiaalhoolekanne
Linnavalitsuse plaan annab märku, et kohalik sotsiaalhoolekanne on linnale ebavajalik ja liialt kulukas. Tegelikult ei tohiks sotsiaalhoolekannet kui valdkonda alahinnata.
Tihti nähakse seda valdkonda ainult sotsiaaltoetuste maksmise aspektist (mida rohkem toetusi välja maksame, seda rohkem inimesi aitame). See on tüüpilise ja võhikliku omavalitsusjuhi arusaam kogu sfäärist. Ära unustatakse sotsiaalteenused, mille arvelt isukalt koonerdama asutakse. Sotsiaalteenused koos toetustega aga loovad väljavaate, et sihtgrupi liikmed jõuaksid või naaseksid täisväärtuslikult ühiskonda. Seega on sotsiaalhoolekanne hoopis võimalus!
Kahju, kui kohalik võimuladvik ei näe sotsiaalhoolekannet ärikeeles investeeringuna, vaid hoopis seaduses sätestatud tülika kohustusena. Sotsiaalhoolekanne ei ole koht, kus võimumänge mängida. Saan aru, et pingeline aeg nõuab valusaid otsuseid, kuid vaja on paika panna prioriteedid, mille suhtes neid teha.
Näha rahanumbreid kindlates piirides, selle asemel et ülemäära kulutada – see on linnajuhtidele kohustuslik pädevus. Kuid näha kaugemalegi, näha võimalusi, mitte ainult kohustusi – see on midagi enamat kui kõigest oskus.
Vt ka Monika Luik, “(Taand)-arengust Pärnu linna sotsiaalhoolekandes”, PP 26.08, Valter Parve, “Kui mina oleksin linnapea”, PP 30.08 ja Andres Siplane, “Pereabikeskus kui superkolija”, PP 31.08.