Toomas Kivimägi: Tankida või mitte?

Foto: Andres G. Adamson

Pärnu selle suve suurim vaidlus on kahtlemata ennastsalgav võitlus Rae kohviku poolt ja Olerexi tankla vastu. Positiivne on, et kinnitust on leidnud vana tarkus “tõde selgub vaidlustes”. Ehk mul ei olegi muud teha, kui korjata eri lugudest vettpidavad seisukohad, ja saabki loo kokku.

Samal ajal pole üks ülioluline ja võib-olla otsustav argument seni üldse käsitlust leidnud ja mitu põhimõttelist arvamust tahaks siiski lisada. Emotsionaalsetes vaidlustes on palju müragi, mille ümberlükkamist pean vajalikuks.

Raudtee ja hoone

Olemasoleva hoonestu (edaspidi kasutan sõnapaari Rae kohvik) nimetamine raudteejaamaks on ilmne liialdus. Edelaraudtee kui ainus raudteevedusid teostav ettevõte sellel liinil pole jaamahoone kasutamise vastu huvi ilmutanud ja “hommikuse rongi ootajal pole sellest hoonest juba aastaid kasu olnud” (vt Kaupo Meiel, “Raeküla raudteejaamast rahulikumas toonis”, PP 9.08). Seda kinnitab asjaolu, et just Edelaraudtee – mitte Pärnu linnavalitsus – oli see, mis nimetatud kinnistu 2003. aastal erakätesse müüs.

Asjatundmatu on selle hoone seostamine Rail Balticuga – kiirraudteega Tallinnast Berliini. Mul on siiralt hea meel, et tõenäosus, et Rail Baltic hakkab kulgema läbi Pärnu, on viimastel kuudel kordades kasvanud – üle 50 protsendi, ent kohe kindlasti ei ole rongi peatuspaik Pärnus senine “teivasjaam” (vt Astrid Hindriks, “Pärnut ähvardab teivasjaama saatus”, PP 3.08), vaid selleks saab koht Papiniidu silla lähedal.

Kui saaks alustada puhtalt lehelt, meeldiks minulegi, kui Rae kohviku asemel oleks midagi muud kui bensiinijaam. Samal ajal tõdeb hoone arhitekt, kunagine Pärnu linnaarhitekt Kuno Raude, et “linnavolinike vastuolulise tegevuse tulemusena pandi „seaduslik alus“ 1984. aastal projekteeritud Raeküla raudteejaama hävingule ning maa ja hoonete üleminekul erakätesse“ (vt Kuno Raude, “Miljööväärtusega avaliku ruumi säilitamine Raekülas on ohus”, PP 5.07). Selle aluseks olnud detailplaneering võeti vastu 21. veebruaril 2002.

Pärnu praegune linnaarhitekt Karri Tiigisoon lisab: “Nüüd on selge, et meil puudub õiguslik seljatagune, vältimaks hoone lammutamist, kui omanik seda ise ei soovi säilitada. Kinnistu omanik on ostnud selle teadmises, et kinnistule võib ehitada 12 meetri kõrguse ja 700ruutmeetrise ehitusaluse pinnaga ärihoone“ (vt Karri Tiigisoon, “Tankla raudteejaama asemel – kas võimalik või võimatu”, PP 31.08).

Seega on olukord palju komplitseeritum, sest kõigi seaduslikke õigusi tuleb austada. Seda enam, et Olerex on vähemalt seni nii Pärnu linna kui linnakodanike suhtes igati väärikalt käitunud.

See pole linnavärav ega keskus

Ülepaisutatud on jutt Rae kohvikust kui linnaosakeskusest või sissesõiduväravast. Mis puudutab viimasena väidetut, siis hiljuti sõitsin Riia poolt Pärnusse, jälgimaks, kui jõulise mulje see hoone sissesõitjatele jätab. Tulemus: ei mingit. See hoone on nii kaunilt puude taha peitunud, et võõras märkab seda parimal juhul alles sellega kohakuti jõudes. Seega, külalistele–sissesõitjatele see paik kohe kindlasti linna sissesõiduvärava ülevat staatust ei täida.

Kordamata ei peaks jätma asjaolu, et muinsuskaitseamet pole pidanud seda hoonet, mõistagi oma kriteeriumidest lähtudes, nii väärtuslikuks, et see oma kaitse alla võtta.

Samamoodi on liialdatud jutt Rae kohvikust kui Raeküla linnaosa üliolulisest keskusest. Muide, väga tähtsa tähelepaneku teeb Tõnu Kann, kes ütleb, et “asja ei tee raekülalastele kergemaks, et raudteejaama hoone, kus viimastel aastatel peeti kohvikut, ja Raeküla männik lõigatakse koos Via Baltica ehitamisega aedlinnast veelgi tuntavamalt ära, kui sellega sai varem hakkama tiheda liiklusega Riia maantee” (vt Tõnu Kann, “Raeküla selts algatas rahvaküsitluse”, PP 22.07). See on tõesti nii.

Kui me loome eelduse, et hoone jääb (see pole üldse välistatud), oleksin selle tuleviku suhtes väga murelik. Seda muu hulgas eelmises lõigus tsiteeritut silmas pidades. Meiel ütleb, et “kedagi ei saa sundida äririski võtma ja jaamahoones kohvikut pidama nagu seni”. Ja ma ei tea kedagi, kes oleks valmis kohvikule aastaid peale maksma.

Ehk väga suur oht selle hoone kaitsmise tuhinas on see, et võites küll lahingu, jääb see maja tühjalt seisma. Kahtlen sügavalt sinna kasumliku äriplaani leidmises. Ja seda, mis juhtub tühjalt seisvate hoonetega, teame kõik.

Minu arvates võiks kaaluda-rehkendada varianti ehitada olemasoleva hoone asemele detailplaneeringuga lubatust lähtuv multifunktsionaalne hoone (osa bürood, osa kohvikut, teenindust, raudteejaama hoone, kõige kõrgemal oleks ahvatlev koht, kus eladagi – atraktiivsust kahandab vaid suur liiklusvoog). Aga võib-olla pole seegi äriliselt vettpidav plaan.

Liiklus ja haljastus

Suure vastasseisu lahendus võib olla hoopis milleski muus kui seni esitatud argumendid.

Täiesti tähelepanuta on jäänud ehk olulisim: liiklusskeem. Minu teada pole maanteeamet selle kohta oma arvamust öelnud ja ma ei tea, kas Olerex üldse on selle palvega nende poole pöördunud. On ilmne, et uue tee ehitusega on liiklusskeem muutunud oluliselt keerulisemaks, päädides kohati kuue-seitsmerealise teega. Peale selle kümned valgusfoorid, peale- ja mahasõidud, jalakäijate teed.

Ehk olen üsna skeptiline, et maanteeamet saab aktseptida liiklusskeemi, mis toetaks Olerexi äriplaani realiseerimist. Arvan, et kui see ehk sõiduautode tanklana oleks mõeldav, siis kaubaveokite tankimise võimaldamine on minu hinnangul väga problemaatiline, et mitte öelda enamat. Liiklusohutusele ei saa me kindlasti läbi sõrmede vaadata.

Teine väga valus aspekt on praegune kõrghaljastus. Nõustun, et nii raekülalastele kui meile kõigile oli väga valus vaadata kümnete mändide mahavõtmist uue tee rajamise tõttu, aga see oli paratamatu. Looklev hoburada linnades on jäänud minevikku ja 10 000 autot ööpäevas nõuab kvalitatiivselt uusi lahendusi.

Eesti riik ei ole nii rikas, et ehitada maa-aluseid tunneleid, seda enam, et need asuksid allpool mere nullpiiri. Aga iga järgneva puu saagimine on seda valusam. Kui ma pean valima, kas olemasolev hoone või krundil olev kõrghaljastus, on minu selge eelistus viimasena mainitu kasuks. Miks ma seda rõhutan? Minu hinnangul on utoopilised mõttevälgatused, et säilitame nii Rae kohviku kui ehitame selle kõrvale tankla. Tule taevas appi! See oleks arhitektuuriliselt nagu sadul sea seljas. Ja kuigi teoreetiliselt võimalik, tähendaks see krundil kindlasti lageraiet. Sellega mina nõus ei ole.

Kolmas tanklat välistav asjaolu on, kui selle valmimine komplitseeriks Rail Balticu rajamist. Sellele probleemile on vihjanud aktiivne ja terane linnakodanik Ivar Mägi. See seik vajab tingimata kontrollimist, vaatamata sellele, et on vastupidiseid väiteidki.

Lõpetuseks. Respekteerides Olerexi seaduslikke õigusi ja väärikat käitumist, oli kergendav lugeda, et firma on igati ettenägelikult kirjutanud ostu-müügilepingusse lepingust taganemise võimaluse, juhul kui sinna bensiinitanklat rajada ei õnnestu. See annab lootust.

Ent selles suhtes, millise ärilise (=kasumliku) funktsiooni võiks saada sel juhul Rae kohvik, olen üsna skeptiline. Kui just ei realiseeru minu kirjeldatud unistus. Või ikkagi … Barrikaadidest parem on sõna. Midagi ei ole otsustatud!