Eesti püsib vabadel kodanikel

Tõnis Lukas. Foto: PP

Viimastel kuudel on ühiskonnas häirivast hakatud uuesti aktiivsemalt rääkima. Seda on tehtud nii presidendivaliku eel kui erakondade sees. Erakondades toimuv mõjutab kogu ühiskonda, seetõttu peavad erakondade sees kehtima samad avatud ja vaba arutelu põhimõtted, kui kogu ühiskonnast eeldatakse.

Diskussioonialgatajate sõnum

Vabas ühiskonnas ei sobi eri vaadete vahel ühisosa otsimiseks konsensuskonveier, mida erakondade enamik kaldub juhtimise lihtsamaks muutmiseks kasutama.

Survekonsensus viib selleni, et diskussiooni algatajad tunnevad end mahasurutuna. Osa erakonna liikmeid harjub aga igasuguseid eriarvamusi provokatsiooniks pidama. Sellisest kultuuride kokkupõrkest tekivad konfliktid, mis ruineerivad vabatahtlikku koostegevust. Ent erakonnas on peamine motiveerija just vabatahtlikkuse põhimõte.

Vabatahtliku kaasalöömise eeldus on vabade kodanike olemasolu. Masse pole Eestis võimalik hullutada, sest meil polegi neid. Igaühe saavutustest või tehtud vigadest sõltub meie ühiskonnas suhteliselt palju. Nii kogu rahva kui valitsuse huvides oleks, et otsustus- ja algatusvõimet jaguks kõigil inimestel. Samal ajal saab vabadust mõista ja kaitsta ainult tõeliselt vaba inimene. Mitte see, kes on vaba põhiseaduse või erakonna põhikirja järgi, vaid see, kes ennast vabana tunneb.

Seetõttu pole kodanikuühiskond üksnes sõnakõlks. Kuna meie ühiskond on tekkinud seltsiliikumisest alles paarkümmend aastat tagasi, ei saa ta veel olla oma algetest võõrdunud. Seni on poliitikud vabaühendusi ära kuulanud rohkem “linnukese” pärast.

Riigi poliitiline juhtkond peab vahel osa oma partnerite ettepanekutest rumalaks, kuid avalik ironiseerimine ehmatab ettepaneku tegijaid ja pisendab kodanike ühistunnet ja ühistegevuse tähendust.

Riigis on kümneid arengukavu. Siiski on neist kasu vaid siis, kui valitsus ja erakondade juhid ei suhtu neisse üleolevalt ja püüavad neid tõemeeli rakendada.

Suure väljavoolu mõjud

Näiteks lõpeb eesti keele ja kultuuri säilitamise ja kaitsmise nõudele ülalt alla vaatamine selle ühiskonna varisemisega. Jah, selle sätte deklaratiivsus võib tunduda üldise ja vähenõudlikuna, ometi nõuab see põhiseaduslik kokkulepe endaga arvestamist igapäevaste konkreetsete otsuste langetamisel. Nii hariduses, kultuuris, tööjõuturul, kaitse- ja migratsioonipoliitikas kui muudes valdkondades.

Massilist ühiskonna ümbervahetamist – siin sündinud inimesed nelja tuule poole välja ja uus tööjõud mujalt sisse – me endale lubada ei saa. See tühistaks senise kokkuleppe kultuuri säilimise suhtes. Väike rahvas peab kahjuks käima noateral: olema nii avatud kui suletud, saama tööd nii enda inimestele kui meelitama ajusid mujalt. Kui laseme omadel lahkuda, vajame vananevas ühiskonnas varsti inimesi mujalt. Eelmise aasta üle 5000 lahkuja on selgelt liiga palju.

Tegemist on suurelt osalt parimas eas inimestega, mistõttu sellise trendi jätkumisel tundub põhjendamatu väga lootusrikka sündimuse planeerimine. Toetusmeetmed lapsi siin sündima ei pane, kui vanemad on juba välja rännanud. Räpakas sisserännupoliitika ei suuda rahva koosseisus seda lünka täita.

Sisserännanute teise ja kolmanda põlvkonna käitumine on kõigis suure sisserändega riikides terav sotsiaalne ja julgeoleku probleem. Poliitilisest korrektsusest tingitult on suurrahvad selliste probleemide ees aastaid silmi sulgenud. Väike rahvas ei tohi nõnda pimedaks jääda.

Ühiskonnas valitsevaid ohte tuleb kirjeldada ausalt ja võltsi korrektsuseta. Seetõttu ei saa ükski ühiskond hakkama eluterve konservatiivse poliitikata. Seda vajab ta rohkem kui ühepäevaliblikaid. Nüüdisaegne konservatiivsus on segu vastutustundest ja vabadusest. Nii hoiame ühiskonna tasakaalus.

Julge ja vaba arutelu peabki hoidma eeltoodud põhimõtteid Eesti poliitiliste otsuste ja arutelude keskmes.