Raido Paasma: Ilma hästi töötava meeskonnata ei olegi võimalik selliseid situatsioone lahendada.

Kümne aasta tagune metanoolitragöödia andis Raido Paasmale tõuke toksikoloogiaga sügavuti tegelemiseks. Foto: Ants Liigus

2001. aasta 9. september, kogu nädala tänavail huilanud kiirabisireenid ja sõna “metanool” on valusalt pärnumaalaste mällu sööbinud ilmselt igaveseks.

Toonane ja praegunegi Pärnu haigla anestesioloog ning Pärnu haigla anestesioloogia, intensiiv- ja operatiivravi teenistuse juhataja Raido Paasma oli üks neid inimvõimete piiril päeval ja ööl töötanud võtmeisikuid-arste, kelle kiirest tegutsemisest olenes kümnete puupiiritust salaviina pähe joonud inimeste elu.

Veel nädalaid hiljem, septembri lõpus lebas koomas kümmekond mürgistusega patsienti: üheksa Pärnu ja kaks Tallinnas Mustamäe haiglas.

Paasmal on metanoolitragöödia tagajärgede statistika, mille ta on kogunud rahvusvaheliste publikatsioonide tarvis. Nendel päevadel hospitaliseeriti Pärnu haiglas 154 inimest, kellest 111 olid metanoolimürgistusega. 43 inimest suri kodus ja 25 haiglas, 66 lahkus haiglast tüsistusteta ja 20 patsiendil esines tüsistusi.

Metanoolimürgistusele on omased neuroloogilised kahjustused, nagu käimisprobleemid ja tasakaaluhäired ning nägemishäired kuni täieliku pimeduseni.

Metanoolitragöödiast on möödas kümme aastat. Kui selgesti need päevad ja ööd teil meeles on?

Eks aeg tee oma töö. Mõningad asjad on meeles, aga ma ei arva, et see väga kummitaks või oleks painajalik. Kuigi see kogemus, mis õnnestus omandada, on väga väärtuslik.

Ja eks ta ole võib-olla sellepärast natuke rohkem meeles, et vahepealse kümne aasta jooksul olen selle teemaga edasi tegelnud ja on mingisugune ülevaade nendest tolleaegsetest patsientidest, kes elusana haiglast lahkusid.

Olete jälginud nende edasist käekäiku.

Korraldasime 2007. aastal järelküsitluse, kus kutsusime need, kes olid ellu jäänud, uuesti arstlikule ülevaatusele. Meie juures käis ligemale 30 inimest.

Kolmandik või isegi rohkem nendest 86st, kes paranesid, olid surnud vahepealse kuue aasta jooksul. Surma põhjusi oli erinevaid. Nii et tegelikult elus oli meie teada kuus aastat hiljem 60 inimest 86st. Selles suhtes on mingisugune ülevaade olemas.

Kuidas neil inimestel läinud on?

2007. aasta järelkontrolli tulemusena võiks öelda, et kõigil neil, kel esinesid metanoolimürgistuse tüsistused juba 2001. aastal haiglast lahkudes, olid tüsistused ka 2007. aastal.

Kahjuks tuleb tunnistada, et ligi poolel neist, kes 2001. aastal lahkusid haiglast tüsistusteta, olid vahepealsel perioodil tekkinud metanoolimürgistusele omased tüsistused: nägemishäired ja neuroloogiline defitsiit. Täpset põhjust on raske öelda, kuid tundub, et üks põhjustest on kindlasti jätkuv alkoholi tarvitamine. Kuus inimest 27st, kes käisid järelkontrollis, vajasid igakülgset abi igapäevatoimetustes ehk olid invaliidid.

Paljud nendest, kes käisid järelkontrollis, aktiivset tööd teha ei saa.

Kas kümme aastat tagasi juhtunu süvendas teie huvi selle valdkonna, toksikoloogia vastu? Olete juhtinud vahepeal loodud Eesti mürgistusteabekeskust ja praegu olete seal kliiniline konsultant.

Jah. Ütleme nii, et meil Eestis ei ole toksikoloogia ju tegelikult eriala. Meil ei ole võimalik seda omandada, meil puuduvad spetsialistid ja kindlasti on see metanoolimürgistus, sellega hiljem tegelemine ja teaduspoole uurimine süvendanud seda huvi.

Mina lülitusin mürgistusteabekeskuse loomeprotsessi kolmandana, Mare Oder ja Kristiina Põld tegid ära kogu eeltöö, aga nüüd me töötame ja meie eesmärk on muutuda samasuguseks, nagu on sellised keskused mujal maailmas.

Mürgistusteabekeskus on info haldaja ja nõustaja nii meedikutele kui tavainimestele.

Näiteks samalaadne Soome keskus tähistab oktoobris 50. aastapäeva. Nagu isegi aru saate, siis Soomes on 1961. aastast selline keskus olemas. Oleme nendega võrreldes verinoored. Aga seni ei olnud aeg sobiv, ei olnud sellist valmisolekut ja kindlasti rahastajat ehk riigi huvi, sest need keskused on enamasti finantseeritud riiklikult.

Metanoolitragöödia pole andnud õppetunni ainult Pärnule ega Eestile, vaid olete jaganud seda kogemust väljapoolegi.

Kindlasti, vaadates ajas tagasi, on üks asi, millest ma olen aru saanud, see, et ilma hästi töötava meeskonnata, hästi jagatud funktsioonideta ja kõigi inimeste pühendumiseta ei olegi võimalik selliseid situatsioone lahendada. Selles suhtes tegid kindlasti kõik inimesed, kes sellega kümme aastat tagasi tegelesid, väga head tööd.

Vastuseks teie küsimusele, siis jah, ma olen oma kolleegidega Norrast publitseerinud kaks teaduslikku artiklit: ühe metanoolitragöödia enda sündmustest ja teise kuus aastat hiljem toimunud järelkontrollist.

Kolmas artikkel, mille tarbeks oleme kogunud andmed nelja riigi kuuest eri keskusest, on valmimas, et analüüsida metanoolimürgistuse korral esinevate sümptomite rolli paranemise suhtes. Olen jaganud teadmisi ja kogemusi tolleaegsetest sündmustest nii Euroopas kui Ameerikas ning järgmisel kuul esinen loenguga Venemaal.

Metanoolimürgistuse puhul on üks nõrkus. Kui me uurime tavaliselt mingisuguste ainete või ravimite toimet, teeme loomkatseid või kirjutame ette, kuidas ravi käib ja mis tulemusi ootame, siis metanoolimürgistuse puhul on keeruline see, et loomkatseid teha ei saa, kuna meil inimorganismis käitub metanool teisiti kui kõikidel loomadel.

Seetõttu on ainult reaalsetest mürgitustest pärinev informatsioon oluline. Ja tavaliselt on see alati kriisisituatsioon või õnnetus, kui tekib metanoolimürgistus. Nii et seda teaduslikult uurida on peaaegu võimatu.

Otsisime välja 13 aasta vältel ajakirjandusest läbi käinud suuremad metanoolimürgistuse juhtumid ja saime neid üle 50, millest meditsiiniteaduslikes ajakirjades on publitseeritud vaid neli või viis. Ehk tegelikult toimuvad need üsna suure sagedusega ja on teatud piirkonnad, kus neid esineb sagedamini, aga üldiselt ei kiputa väga publitseerima, sest ei suudeta andmeid kokku saada.

Meil see õnnestus, kuna võtsime kõigilt patsientidelt sarnased analüüsid ja hiljem moodustasime nende põhjal andmebaasi. Meil oli, mida sinna sisestada.

Ütlesite, et metanoolimürgistust on raske diagnoosida. Kui esimesed haiged haiglasse jõudsid, siis millal saite aru, et tegemist on väga tõsise asja, mitte üksikjuhtumiga ja millal õige diagnoosini jõudsite?

See diagnoos sündis välistamise meetodil. Esimese haige puhul tõesti tuleb tunnistada seda, et diagnoos viibis. Sel lihtsal põhjusel, et see oli niivõrd ootamatu, ebatüüpiline leid. Mürgistuse sümptomid olid väga laiali valguvad, mittespetsiifilised.

Aga ma arvan, et meil oli kuus–seitse tundi pärast esimese haige haiglasse jõudmist diagnoos olemas ja lõpliku kinnituse saime sellele loomulikult alles siis, kui positiivne metanoolivastus Tartust tuli. Kuna metanoolianalüüsid tehti Tartus ja Tallinnas, siis analüüsi viibimisaeg oli vahepeal isegi 48–96 tundi.

Ja siis oli haigeid juba palju.

Ja siis oli haigeid loomulikult juba palju, tipp-päevadel ulatus haigete arv isegi 40ni.

Kas kõik jõudsid haiglasse?

Ei jõudnud. Kuna olen sellega tegelnud, võin öelda niipalju, et 43 patsienti suri kodus, neid isegi ei hospitaliseeritud.

Oli see Pärnu haiglas esimene kord, kui tuli käivitada kriisistsenaarium?

Jah, ma arvan, et see on üks harukordsemaid juhtumeid, kus süsteem on vaja käivitada sellises mahus, kogu Eesti tervishoiusüsteemile.

Meil tollal väga ei olnud ju seda kriisistsenaariumi. Meil oli mingisugune know how, olime ise kogunud seda välismaalt ja üritanud enda jaoks üles ehitada.

Loomulikult oli selle olukorra lahendamisel suur roll teistel Eesti tervishoiuasutustelgi. Kuna metanooli on võimalik organismist välja tuua ainult dialüüsi teel, siis patsiendid, kes vajasid dialüüsi, sai saadetud enamasti kas Tallinnasse või Tartusse, kuna meil endal oli ainult üks hemodialüüsi masin.

Teine põhjus haigete edasisaatmiseks oli kopsude kunstliku ventilatsiooni vajadus ja arusaadavalt polnud meil küllaldasel hulgal hingamisaparaate.

Kas teil piisas töötajaid, vahendeid, voodeid, ravimeid?

Nagu ma juba alguses ütlesin, oli inimeste pühendumus. Kõik panustasid maksimaalselt. Ravimitega meil probleemi ei tekkinud. Mingi hetk oli vist soodapuudus, aga see oli pigem tehnilist laadi mure.

Kiirabibrigaadid, eriti just reanimobiilibrigaadid kogu Eestist tegid väga tänuväärset tööd, transportides päeval ja öösel patsiente Tartusse ja Tallinnasse.

Tartu ülikooli kliinikumist organiseeriti meile residente, kes tulid hommikul ja aitasid toimetada. Nemad said praktilise kogemuse sellises situatsioonis käitumisest, nägid seda tüüpi haigeid ja meil leevendas see inimeste põuda. Ja loomulikult kõik Pärnu haigla töötajad, kes osalesid selle juhtumi lahendamises, tegid oma tööd suure pühendumusega ja parimal võimalikul moel.

Kasutades oma loomingulisust, lahendasime nii mõnegi keerulise situatsiooni. Üsna sageli toodi haiglasse inimesi, kes enam polnud suutelised oma nime ütlema ja puudusid ka dokumendid. Selleks, et sellises situatsioonis suuta kannatanuid kuidagi eristada, lõime oma süsteemi.

Patsientidele oli kõigile vildikaga kõhu peale kirjutatud number saabumise järjekorras ja meie ei panustanud absoluutselt sellesse, et leida neile nimesid. See oli koostöö politseiga, mis tegeles sellega. Kui nimi tekkis, ei kadunud numbergi kuskile.

Ravitulemustega võime olla üsna rahul. Kirjanduse andmetel on metanoolimürgistuste puhul suremus 25 ja 50 protsendi vahel, meil suri hospitaliseeritutest 22 protsenti.

Mis edu põhjus võib olla?

No pigem ikkagi süsteemne lähenemine selles mõttes, et kui olime suhteliselt veendunud, et tegemist on metanoolimürgistusega, siis algusest peale adekvaatne ravi, kiire diagnoos ja esimesel võimalusel metanooli eemaldamine organismist hemodialüüsi, verepuhastamise teel.

Kahjuks tuleb tunnistada, et meil Eestis esineb siiani igal aastal nii haiglasse hospitaliseerimisi kui surmasid, mille põhjus on metanoolimürgistus. Loomulikult on nüüd diagnoosi püstitada lihtsam, sest paljudel on meeles kümne aasta tagused sündmused.

Nüüd on Pärnu haiglal uus maja. Kas võimalused järgmise sedalaadi juhtumiga toime tulla on paremad?

Oluliselt paremad. Oleme arenenud, tehniline baas on parem. Kindlasti on oma osa sellel, milline on tervishoiuasutuse valmisolek teenindada just seda tüüpi kriisi. Siiski on suurem roll sellel, mis aja jooksul need patsiendid kätte saadakse.

Kui see aeg läheb liiga pikaks ehk kahjustus on juba tekkinud ja sügav, tuleb kahjuks tunnistada, et ükskõik kui hea tervishoiusüsteem on, päästa kõiki ei õnnestu.

Aeg-ajalt hirmutatakse meid pandeemiatega. Algul oli linnugripp, siis seagripp. Kas Eesti riigis kriisiplaan toimib: kui juhtub, siis kes mida teeb ja mida Pärnu haigla teeb?

Olen arvamusel, et inimeste ja tervishoiuasutuste hirmutamine pandeemiatega on hea põhjus suurel hulgal ametnikel nii siin- kui sealpool piiri koos käia ja „tarku otsuseid“ vastu võtta.

Reaalselt suudab tervishoiusüsteem vastu võtta teatud hulga kannatanuid ja mis saab siis, kui see hulk ületatakse, on teadmata ning keegi väga sellest rääkida ei taha. Musti stsenaariume võib luua erinevaid, kuid reaalselt ei soovi sellel teemal keegi otsustajatest-ametnikest rääkida.

Kas tegelikult tuleks selle peale mõelda?

Mulle tundub, et asjadega tegeldakse killustatult. Nüüd räägitakse, et meil on riigis 26 eri kriisisituatsiooni, mille kohta meil on koostatud hädaolukordade lahendamise plaanid. Aga ma arvan, et need on mosaiigi detailid. Ei ole tervikplaani, kuidas tervishoiu- või mõni muu süsteem sellistes situatsioonides toime tuleb.

Haigla ei saa ilmselt kunagi valmis, alati on mingeid uusi aparaate vaja. Kui heaks te Pärnu haigla varustatust hindate?

Väga heaks. Kindlasti tuleb siin pigem lähtuda sellest, milline on meie haigete kontingent. On selge see, et me teatud asju ei oma ja meil ei olegi nende järele vajadust, kuna meile ei satu seda tüüpi haigeid. Ei ole vaja, et Eestis igas haiglas oleks oma kardiokirurg või neurokirurg, tehtaks vastavaid operatsioone või kohapeal oleks tipptehnoloogia, mille kasutusväärtus on väike.

Aga see tehniline baas, need seadmed, mis on Pärnu haigla sugusele keskhaiglale vajalikud, on meil olemas ja väga nüüdisaegsed. Ma ei ole kunagi olnud selle stiili pooldaja, et soetame hulga seadmeid selleks, et äkki läheb kunagi vaja.

Natuke teist endast. Kuidas teist arst ja anestesioloog sai?

Lõpetasin keskkooli ilusal nõukogude ajal ja siis oli vähe valikuid. Neid asju, mis huvi pakkusid, oli kaks: meditsiin ja ajalugu. Tol korral ütles minu kadunud ajalooõpetaja kuldaväärt sõnad, et ajalugu võib olla hobi, aga ära kunagi vali ajalugu elukutseks. Ja sellest tulenevalt sai valikuid olla vaid üks: meditsiin.

Ülikooli lõpetamise järel tekkis mul huvi anestesioloogia-intensiivravi vastu ja asjade soodsal kokkulangemisel omandasingi anestesioloogi-intensiivraviarsti elukutse ja ma olen sellega väga rahul.

Olete käinud rahvusvahelistel missioonidel katastroofipiirkondades Eesti päästemeeskonna koosseisus. Mõlemad olid 2005. aastal, kõigepealt Indoneesia ja seejärel Pakistan. Mida see teile andnud on?

See annab hea enesetunde, kui sa saad aidata professionaalselt kaasinimesi, kes on hädas. Endale annab see kogemuse töötada ekstreemsemates tingimustes, kui teed seda iga päev, ning väga oluline on meeskonnatöö.

Loomulikult on inimeste tänu see, mida sa tihtipeale näed nende silmadest ja käitumisest, sest Indoneesias ja Pakistanis nende keeles suhelda ei olnud võimalik, ja tavainimene inglise keelt seal ei räägi.

Indoneesias töötasime tõlgiga, aga kasutasime ka käsi ja jalgu. Seal koostasime tõlgiga oma tarbeks indoneesia-eesti sõnaraamatu, mis meil oli vastuvõtu seinal. Tuli patsient, viskasid silmanurgast algul pilgu seina peale sõnaraamatusse, küsisid “Berpa umur?“, said vastuseks teada patsiendi nime. Nii me töötasime.

Ja loomulikult koostöö rahvusvaheliste organisatsioonidega.

Oli seal selliseidki situatsioone, mida haiglas ette ei tule?

Loomulikult on see totaalselt midagi muud kui tavapärane töö haiglas. Töö haiglas on üldjuhul rutiin. Sul on teada kõik asjad, mida saad kasutada.

Töö missioonidel on alati ettearvamatu, lahkudes Eestist, ei tea sa kunagi, millistes tingimustes ning kus kohas ja millist tööd tegema hakkad. Töö muudavad keerulisemaks stress ja piiramata tööaeg.

Nendel, kes arvavad, et missioonidel käimine on vaid puhkus, tahaksin soovitada järele proovida. Kui rääkida mõnest suuremast erinevusest, võrreldes tavatööga, siis näiteks ma polnud kunagi teinud ühtegi spinaalanesteesiat (seljasüsti alakeha tuimestuseks, toim) taskulambi valgel, aga Pakistanis tegin.

Teha anesteesiat ja opereerida, kui maa järeltõugete all väriseb – siin ei ole seda võimalust. Ja loomulikult temperatuur, milles tuleb töötada ja mis kuumal perioodil ulatub 35–40 kraadini Celsiuse järgi.

Naasite äsja Norrast ja peagi lähete jälle. Mida seal teete?

Ma otsustasin oma teadmiste baasi suurendada ja astusin eelmisel aastal doktorantuuri. Ja kuna mul on head kolleegid ja koostööpartnerid Oslo ülikoolist, teen osa doktorantuuri tsükleid Oslos.

Meil on suhteliselt tihe koostöö nii metanooli teemal kui muudel teemadel. Seoses juulikuu sündmustega Norras üritan ma tuua Eestisse Oslo ülikoolist inimesi, kes töötasid seal kriisisituatsioonis. Nad on ise tunnistanud, et tänu sellele, et nende haigla kriisiplaan töötas, suutsid nad lahendada juhtumi väga edukalt ja kõik need, kes jõudsid haiglasse, õnnestus päästa.

Kui see süsteem ei oleks toiminud, oleks võinud neist ligemale 100 noorest, kes haiglasse jõudsid, paljud surra.

Mis on doktoritöö teema?

Ikka toksikoloogia.



CV

 Sündinud 21. aprillil 1967 Kuressaares.

 1985 lõpetas Saaremaa ühisgümnaasiumi.

 1994 Tartu ülikooli arstiteaduskonnas ravi eriala.

 1996 anestesioloogia internatuur.

 1997–2001 SA Pärnu Haigla anestesioloog,

 alates 2001 anestesioloogia, intensiiv- ja operatiivravi teenistuse juhataja.

 2008 – Eesti mürgistusteabekeskuse kliiniline konsultant.