Disaineri elukutse ühendab töö ja hobi

Kristi Tuhkru-Tamm kunagisse pesukööki ehitatud ateljee uksel. Foto: Ants Liigus

“Disainer” kõlab uhkelt, “kunstnik” pretensioonikalt. Disainerid määratlustele ei mõtle. Nemad üksnes teevad seda, mis endale meeldib.

“Ma ei tea, mis asi see disainer on. Äkki me oleme kõik disainerid? Ma teen oma asja, seda, mis mulle meeldib,” räägib Pärnumaal Jõesuus tegutsev Indrek Haas ja lükkab siiditrükimasina keerlema.

Enamasti tegelevad inimesed meeldivate asjadega hobi korras. Nii teeb keskkoolineiu Reti Könninge ehteid vaid siis, kui väga tahab. “See rahustab mind, annab vaheldust näiteks kooliõpikutele. Kogu aeg ei jõua suhelda koolis ja igal pool,” räägib Reti, kellele ehete valmistamine tähendab iseendaga olemist. Ehkki vahel on Sütevaka gümnaasiumis 12. klassi alustanud tüdrukul nii vähe aega, et see viib ta lausa hullumise äärele.

Kooli kõrvalt tegeleb ta laulmise ja viiulimänguga. Vestlemise ajal üritas Reti end läbi närida suvisest kohustusliku kirjanduse virnast kiirusega 400 lehekülge päevas.

Pärnus Suur-Veski tänava kunagise pesuköögi sinise ukse tagant leiame särasilmse Kristi Tuhkru-Tamme. Seest aga savitoorikuid, prosse, kõrvarõngaid, nõusid ja väga palju kassimotiive. “Kassid lähevad kõige paremini,” tõdeb Kristi, kes on vabakutseline disainer tänavu kevadest.

Siiamaani on Kristi oma tööst, mis samal ajal hobi, ära elanud. “Need uued asjad, mis ma kevadel hakkasin tegema – prossid ja kõrvarõngad –, on praegu päris hästi läinud. Ma ei oska öelda, mis talv toob,” juurdleb Kristi.

Pigem eneseteostus kui kasum

End elukunstnikuks nimetav Indrek Haas loeb endki põhimõtteliselt vabakutseliseks ja üritab sedasi ära elada. “Ettevõte mul miinimumis pole, aga meeletut kasumit ei teeni,” räägib Indrek, kes siiski peab muudki tööd tegema.

Suvel korraldab ta Jõesuus kanuumatku ja majandab koos isaga turismitalu. Talvel aga mässab mees šabloonide ja aerosoolvärvidega ning teeb šabloonikunsti nii seintele kui lõuendile. Samuti disainib siiditrükis särke ja valmistab rinnamärke.

Vabakutselist disainerit võivad küll muserdada kohatised rahamured, ometi ei vahetaks ükski vestluskaaslastest valitud elukutset tööl käimise vastu.

Ehkki kooliõpilasel Retil jätkub teenistusest üksnes töövahendite ostuks, teeb ta ehteid just oma maitse järgi ja tüdineb enda sõnutsi ühest motiivist ruttu. “Oleneb täiesti tujust, mul tulevad sellised tuhinad peale. Mõnikord teen terve õhtu, kui ma koolist tulen, ja siis on jälle nädal aega vahet, tüdinen ära, aga minu meelest ongi vägev, kui ma teen just siis, kui tahan. Siis jääb töödesse selline positiivne olek sisse. Panen oma mõtteid sinna sisse,” seletab Reti.

Kristigi naudib vabadust, mida annab vabakutselise elu. Ta töötab nii ateljees kui kodus. “Mulle meeldib tööd teha hilisõhtuti,” räägib Kristi.

 Ateljeesse jätab ta mustemad, savitööd, maalib aga toas. Samuti naudib ta seda, et tööaeg pole paigas. Mõnikord jookseb otse voodist öösärgis ateljeesse, vahel ei taha üldse tööle hakata. Mõnikord jagub hommikul käimisi ja kauba poodidesse vedamisi. Siis alustab Kristi alles pealelõunal ja teeb poole ööni. “Ma vist ei oska enam täpselt kellast kellani töötada. Ma olen juba nii kaua aega oma graafiku järgi elanud,” tunnistab Kristi.

Samal ajal nõuab vabakutselise elu tugevat enesedistsipliini. “Olen iseenda tööandja,” leiab Indrek. Kui tellimus tuleb, peab suutma end kokku võtta, sest tööpäev lõpeb alles siis, kui töö valmis. Siiski on Indrek väga rahul võimalusega öösel töötada ja hommikul kella kümneni magada.

Töö on temalgi pigem hobi, millega tegeleks ka siis, kui see poleks ettevõte.

Indrek ei loe end veel professionaaliks. Asjade katsetamine ongi see, mis töö talle huvitavaks teeb.

Vesteldes disaineritega, sain aru, et elus mängivad suurt rolli juhus, pealehakkamine ja tihtilugu niisama vooluga kaasa minemine. Keegi neist pole konkreetselt õppinud seda, mida praegu teeb.

Retigi ei vaata uneleva pilguga kunstiakadeemia suunas. Sotsiaalklassis õppiv neiu näeb end tulevikus humanitaarerialal või inimestega tegelemas ja tunnistab, et on mõelnud õpetaja ja logopeedi elukutsele.

Kristi on ehk kunstile kõige lähemalt alustanud. Tekstiili õppinuna, gobelääni, viltimist ja siidimaali teinud naine sõltus klientide tellimustest. Kuni sattus keraamika juurde.

Indrek on õppinud hoopis filosoofiat ja kultuuriteadusi ning usub, et disainini on teda toonud muu tegevus. “Mõni aasta tagasi olin suhteliselt aktiivne alternatiivsel poliitikamaastikul. Olin anarhistlik aktivist, käisin välismaal meeleavaldustel,” seletab Indrek. Et alternatiivüritustel enamasti eelarvet pole, tuleb kõik ise teha, nagu Indrek praegugi oma stuudios üksi toimetab.

Anarhism mõjub inimestele tavaliselt ehmatavalt, kuid Indrek peab seda konstruktiivseks maailmavaateks, kus võim on inimesele võimalikult lähedale toodud. “See on radikaalne kodanikuühiskond. Inimesed on seotud oma kogukonna ja end ümbritsevaga,” selgitab ta. Siit ka huvi tänavakunsti vastu.

Naabrimehe seina ei sodi

Šabloonikunsti juurde jõudis mees oma sõnade kohaselt puhtalt vandalismi kaudu. Kuid tema eesmärk polnud sodimine ega kahju põhjustamine, vaid poliitiliste sõnumite levitamine.

 Algul olid kujundid Indreku meelest primitiivsed, kuid meetodid julgemad. “Maakohas jällegi on nii, et sa ei lähe naabrimehe seina peale sodima, sest ta teab, et siin on üks tüüp, kellel on aerosoolid. Kaob nagu mõte ära, ei ole seda põnevust,” tõdeb Indrek.

Ise rõhub Indrek pigem kvaliteedile ja usub, et hästi vormistatud töö on kõnekam kui hea sõnumiga, kuid kiirustades tehtud töö. Et viimasel ajal Indrek enam luba küsimata seintele midagi ei tee, on tal aega oma töid viimistleda.

Tänavakunst on üks vanimaid kunstivorme, millega väljendatakse seda, mida ei saa välja hüüda. Seega on tänavakunst olnud rõhutute viis oma häält kuuldavale tuua. Samal ajal ei ole kogu tänavakunst poliitiliselt kriitiline, propagandaks kasutatakse seda samuti palju.

Nii juhtuski, et huvi grafiti vastu pani noormehe töötukassast starditoetust taotlema, et saada raha vajalike vahendite ostuks.

 Mõte teha ateljee Jõesuusse kunagisse lasteaeda tekkis samuti rahalistel kaalutlusel: maja halduskulud on Jõesuus märksa madalamad kui Tartus.

“Ma olen mõelnud, et saaks siin hakata laagreid korraldama, õpitubasid ja … Aga korralduslik pool, eriti kui üksi teed, võtab päris palju aega ja energiat ja sahmerdamist. Pole jõudnud kõike veel teha,” avaldab Indrek oma tulevikuplaane.

Puit ja õllekorgid

Nii Kristi kui Reti rõhutavad uudsuse olulisust disainiga tegelemisel. Reti jõudis oma meetodini kontoritarvete poes töötades.

 “Seal müüakse kunstiasju ka ja oli nii palju huvitavaid asju, mida ma tahtsin proovida,” räägib Reti. Ta katsetas salvrätitehnika liimiga, kuid ei liiminud sellega salvrätte, vaid tahtis midagi teistmoodi teha. “Ma proovisin, kas selle laki ja selle liimiga saab ehteid teha,” jätkab neiu. Peale dekupaažiliimi ja -laki läheb tal tarvis värvilisi pabereid, pappi, puutoorikuid, pilte.

 Ehteid teeb neiu kas või vihikukaantest. Reti on kasutanud motiivaugurauda, et teha paberitesse kujundeid ja paberipitsi, mida panna äärtesse. Reti esimene ehe tuli kohe ilus välja. Ideid ja pilte saab tüdruk vanadest ajakirjadest.

Ehete tegemiseks peab neiu sõnutsi jätkuma üksnes leidlikkust. “Üks tüdruk tegi hästi põnevalt. Võttis ka pildi ajakirjast ja siis lõi õllekorgi haamriga sinna külge kuidagi. See oli hästi ilus,” räägib Reti, kelle tuttavate hulgas on kaks pärlitest ehete tegijat ja üks, kes teeb neid fimost.

Oma ehteid kannab Reti näiteks teatris. “Ma väga ei viitsi kanda. Mulle meeldivad hästi kirjud riided ja siis polegi ehet vaja,” räägib Reti. Üldiselt, olgu siis ostetud või isetehtud, meeldivad Retile tähendusega ehted. Praegugi kannab ta Strasbourgi katedraalist ostetud käevõru, oma poisilt kingiks saadud ehet ja sõrmust, millel on samalaadne naisenägu mis tema sõbranna prossil. “See nagu ühendab meid,” usub ta.

Kristi kõige omapärasemateks eheteks loetakse elukaid. “Elukad on mulle südamelähedased olnud läbi elu. Ma alustasin juba põhikoolis vihikuäärtele elukate sodimist. Vahepeal, kui ma olen midagi muud teinud, on mulle öeldud, et “tee neid loomi, need tulevad sul kõige paremini välja. Ära hakka üldse midagi muud pusima! See on hästi sinulik”,” kõneleb Kristi.

Neil, kel tekkinud mõte midagi disainida, soovitab Kristi alustada rahakogumisest. Eriti rahanõudlike asjade tarvis. Näiteks tal endal oli vaja osta ahi.

Raha saamiseks tuleks kirjutada projekt või küsida abi töötukassast. Oluline oleks enne mõelda, kas asi tasub end ära, ja teha äriplaan. Samuti rõhub Kristi tootearendusele ja etikettidele. Näiteks ei pruugi ostja alguses aru saada, et prossi võib kinnitada nii koti, salli kui mütsi külge. Nii ilutsebki Kristi prosside etiketil väike kasutusjuhend.