Euroopa Liidu ühise kalanduspoliitika kõige üldisem eesmärk on elanike toidulauale kalatoomine nüüd ja alati, kauges tulevikus. Uus kalanduspoliitika hakkab kehtima 1. jaanuarist 2013. Juba 2015. aastaks tahetakse saavutada, et püütavate liikide populatsioonid taastatakse ja hoitakse maksimaalse saagi saamiseks vajalikul tasemel.
Suurim saak
Maksimaalne jätkusuutlik saagikus ongi vastse poliitika keskne termin ja tähendab suurimat saaki, mida võib merest välja püüda. Reformi kese on säästvus. Säästev kalapüük tähendab kalapüüki sellisel tasemel, mis ei ohusta kalavaru taastootmist ja võimaldab kaugemas tulevikus suuremaid saake.
Kalavaru jätkuv vähenemine viis järeldusteni, et alates 2002. aastast kehtiv ühtne kalanduspoliitika ei ole saavutanud oma eesmärke ja tuleb asendada uuega. Leiti, et senine poliitika ei keskendu küllaldaselt keskkonna-, majandusliku ja sotsiaalse kestlikkuse eesmärkidele, vastuvõtmatult kõrge on juba püütud kala vette tagasilaskmise tase (vette tagasi lastud kalad väga suures osas tegelikult hukkuvad).
Laevastiku liigse püügivõimsuse, ülepüügi, liiga suure väljapüügi ja püügikoguste halva järgimise tõttu on enamik kalavarust ülepüütud. Kalandussektoris on töö füüsiliselt raske ja madalalt tasustatud, rannikuäärsete kalapüügikogukondade olukord ebakindel.
Oluline erinevus lubatud kogupüügi ja säästva püügi taseme vahel kinnitab seda, et lühiajaliste probleemide lahendamisele pööratakse rohkem tähelepanu kui pikaajalisele kalandusele. Praktikas täiesti arusaadav: kalurid nõuavad kvoote, et majandada, ja kalandusametnikud tulevad neile vastu. Samal ajal kalavaru väheneb ja järjest kiiremini liigub kalandus lõpliku varisemise suunas, see tähendab meri püütakse kalast tühjaks ja varu ei taastu üldse või taastub väga aeglaselt.
Uue kalanduspoliitika eesmärgi täitmine – 2015. aastaks populatsiooni taastamine ja püük jätkusuutlikul tasemel – toob kaasa püügimahtude järsu vähendamise eelseisvatel aastatel vähemalt mõne kalaliigi puhul.
Kahtlen, kas näiteks angerja populatsiooni taastamine 2015. aastaks on üldse bioloogiliselt võimalik. Eestis püütava kalavaru kohta konkreetsed andmed minul praegu puuduvad, kuid neljapäeval kalandusametnike ja Ilona Jepsena (Euroopa Komisjoni Lääne- ja Põhjamere kalanduse üksuse juht) kohtumisel tundusid Eesti ametnikud olevat väga murelikud eesmärgi täitmise reaalsuse ja keerukuse pärast.
Loogiline dilemma. Ühest küljest, kui soovida täita kiiresti kalavaru taastamise eesmärki ja keelata püük täielikult näiteks kaheks aastaks, lõpetab pankrot kalandussektori tegevuse ja varu taastumisel pole kedagi enam merele ega külmhoonesse saata, rääkimata sotsiaalsetest krahhidest rannikupiirkondades.
Teisest küljest viib see, kui kala püütakse pikkade aastate jooksul rohkem, kui seda meres juurde kasvab, täiesti üheselt mere tühjaks püüdmiseni ja kõik sotsiaalmajanduslikud probleemid järgnevad niikuinii. Poliitikuid ja ametnikke ootavad väga keerulised tasakaalu otsingud keskkondlike, majanduslike ja sotsiaalsete aspektide vahel.
Reformi eesmärk
Idee poolest on uus ühine kalanduspoliitika kahtlemata õige ja eesmärgid üllad. Poliitika üldeesmärk on tagada püügi- ja vesiviljeluse kaudu pikaajalised soodsad keskkonnatingimused ning toetada toiduvaru kättesaadavust.
Samuti on poliitika siht kasutada mere bioloogilisi ja elusressursse viisil, mis taastaks ja hoiaks kalavaru maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemel. Ühise kalanduspoliitika puhul rakendatakse kalavaru majandamisel ettevaatusprintsiipi ja ökosüsteemipõhist lähenemisviisi.
Reformi eesmärk on luua tingimused, mis võimaldavad parandada nii kalavaru kui kalanduse olukorda, samuti neid mõlemat toetava merekeskkonna seisundit. Ühisel kalanduspoliitikal on tohutu võime luua tingimused säästvale ja ökosüsteemiga arvestavale kalandusele, samuti varustada Euroopa elanikke kõrgekvaliteediliste tervislike kalatoodetega, luua hästi toimivaid rannikukogukondi, tulusaid kala tootvaid ja töötlevaid ettevõtteid, samuti huvipakkuvaid ja turvalisi töökohti.
Dokumentides antud kõige optimistlikumate hinnangute järgi suurendaks kalavaru kasutamine maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemel seda umbes 70 protsenti. Saagid suureneksid üldiselt 17 protsenti, kasumimarginaali võiks korrutada kolmega, investeeringute tasuvus kasvaks kuus korda ja kalapüügisektori kogulisandväärtus 90 protsenti.
Praktilise poole pealt tuleks meelt jahutada: ootamine tuleb pikk, kuna kalavaru kosumiseks kulub hulk kalapõlvkondi. Tahaks ju loota, et aastaks 2020 ühise kalanduspoliitika elluviimise toel need inimlikud ja majanduslikud eesmärgid täituvad.
Poliitika elluviimist toetama luuakse 2011. aaasta lõpuks finantsmehhanism, mida saavad kasutada üksnes poliitikat ellu viivad piirkonnad, riigid ja ettevõtted. Koos ühise kalanduspoliitikaga on vastu võetud määrus kalandus- ja vesiviljelustoodete turu ühise korralduse kohta.
Komisjon on esitatud kolm teatist: esiteks ühise kalanduspoliitika reform, teiseks ühise kalanduspoliitika välise mõõtme kohta ja kolmandaks nõukogu 2002. aasta määrusest tulenevate aruandekohustuste kohta. Dokumendid annavad põhjaliku ülevaate vastse ühise kalanduspoliitika loomise eesmärkidest, põhimõtetest, problemaatikast ja tagamaadest, kokku umbes 160 leheküljel.
See artikkel ei suuda eelmainitud dokumentide sisu kuigivõrd avada, seetõttu võin need huvilistele saata elektronposti teel. Minu meiliaadress on annely.akkermann@riigikogu.ee. Samuti toimetan ühe prinditud koopia Pärnu keskraamatukogu lugemissaali.