Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2020/10/18/13420231t1h925c.jpg)
Kuigi Aleksius II surma järel määrati Venemaa ajutiseks kirikupeaks ettearvatult metropoliit Kirill, ei saa kindel olla, et just temast saab Aleksiuse tegelik mantlipärija. Et Vene õigeusu kirik on läbi ajaloo riigiga tihedalt seotud olnud, võib lojaalsus Vladimir Putini ja Dmitri Medvedevi liinile olla otsustav tegur, millest uue usujuhi valikul lähtutakse.
Vajatakse kandidaati, kes oleks föderaalse julgeolekuteenistuse (FSB) võimufilosoofiale lojaalne ega ilmutaks liigset iseseisvust. Õigupoolest oli Aleksius II ainus patriarh Venemaa lähemas ajaloos, kes oma kõrgele kohale tõepoolest valiti – salajasel hääletusel ja vastaskandidaatide olemasolul. Sergius, Aleksius I ja Pimen said enne teda ametisse alternatiivitu valikuga.
Smolenski ja Kaliningradi metropoliit Kirill on aastaid olnud Vene õigeusu kiriku “teine käsi”. Ta on korraldanud välissuhteid ja hoidnud kõrget profiili avalikus elus. Eeskätt oodatakse temalt panust kiriku iseseisvusele ja suhete klaarimist roomakatoliku kirikuga. Oma mõne seisukohaga – näiteks sellega, et ei saa olemas olla universaalseid inimõigusi – võiks ta ehk Putini liinile isegi lähedane olla, kuid küsimus on eeskätt selles, kas Kirill on võimule piisavalt lojaalne ja kontrollitav.
Kirilli tugevaimaks konkurendiks peetakse Kaluga ja Borovski metropoliiti Klementit (Klimentit). Erinevalt tihti raadios ja televisioonis esinevast Kirillist pole tema avalik profiil kuigi kõrge, kuid patriarhaadi administratsioonijuhina on ta vaieldamatult mõjukas. Ja mis peatähtis – just teda peetakse Putini-Medvedevi liinile sobivaks kandidaadiks. Mõnes küsimuses peetakse Klementit Kirillist isegi oluliselt liberaalsemaks, näiteks on ta väljendanud seisukohta, et Venemaa islamialadel võiks islam õigeusku asendada ka koolides.
Kirilli ja Klementi kõrval on tõsisemalt räägitud veel kahest kandidaadist, need on Krutitsi ja Kolomna metropoliit Juvenalius ning Valgevene kirikupea, Minski ja Slutski metropoliit Filaret. Mõlemas neis nähakse kahe peapretendendi kompromisskandidaati. Filareti puhul on siiski oluline poliitiline mõõde. Erinevalt Aleksius II-st, kelle puhul ei tulnud kõne alla võimalus Eestit poliitiliselt Moskvale lähemale tuua, tekitaks Valgevene kirikupea tõus Moskva patriarhi toolile hulganisti spekulatsioone – ja võib-olla mitte ainult spekulatsioone – Venemaa ja Valgevene järjest tihedamast poliitilisest ühendamisest.
Ei saa välistada, et patriarhiks saab keegi viies või kuues, kellest seda praegu oodata ei osata. Tahaksin eksida, kuid arvan, et lojaalsus Putinile ja tema soosing on võtmetegur, mis Venemaal kirikuhierarhia tippu viib.
Artikkel pärineb Andres Herkeli ajaveebist www.herkel.net.