Taimo Toomast: Kui sa väljakutseid ära ei kasuta, võib elu jääda natukene üksluiseks

Foto: Ants Liigus

Järgmisel pühapäeval jõuab TV3 ekraanile uus tele-show “Laulupealinn”, milles asub suvepealinna au kaitsma Pärnust pärit ooperilaulja Taimo Toomast, kes on avalikkusele ehk kõige rohkem tuntud eurosaadik Vilja Savisaar-Toomasti abikaasana.

Saate “Laulupealinn” eesmärk on selgitada välja Eesti laulupealinn, kasutades selleks nii tuntud kui tundmatute lauljate abi.

Kümnes saates võistlevad eri linnadest pärit juba tuntust kogunud lauljad, kes peavad igal nädalal valima endale paarilise, kes mahuks neile loositud kategooriasse.

Nii tuleb lauljatel esineda näiteks koos alla 12aastase lapse, koori, üle 65aastase naise ja tuntud mittelauljast inimesega. Loomulikult peab laulupartner olema pärit samast paigast ehk Toomasti puhul Pärnust.

Toomasti kõrval asuvad auväärse tiitli nimel võistlustulle Otepääd esindav Marju Länik, Kärdlast pärit Ott Lepland, Laagrit esindav Koit Toome, Kohila neiu Birgit Õigemeel, Kohtla-Järvel üles kasvanud Tanja Mihhailova ja tartlane Toomas Lunge.

Saate võitjalinn saab heategevuseks 20 000 eurot.

Enne saadet andis Taimo Toomast Pärnu Postimehele intervjuu, milles rääkis nii eelseisvast saatest, oma abielust Vilja Savisaarega kui eluolust.

Intervjuu ajal oli toimetuses TV3 võttegrupp ning Pärnu Postimehe toimetuses toimunut näeb järgmisel pühapäeval, 25. septembril sarja esimeses saates.

Taimo Toomast, mis teid Pärnuga seob?

Olen Pärnus sündinud ja mu isa elab siin. Kui ma vahepeal 18 aastat välismaal elasin, sõitsin absoluutselt iga suvi Pärnusse. Minu jaoks ongi Eesti natuke rohkem Pärnu kui Tallinn. Isa elab endiselt siin ja käin ikka kuus korra või vahel isegi tihedamini tal külas.

Juba enne seda, kui puhkus tuleb, liiguvad mõtted Pärnus ja isa juures olemisele. Kui lapsed olid alles väikesed, oli lahe siia tulla. Vahel sõitsime Saksamaalt 24 tundi järjest Pärnusse. Kui isa juurde jõudsin, viskasin end murule pikali ja tundsin end õnnelikuna. Ja siis muidugi Pärnu rand.

Kuidas see juhtus, et teie kui ooperilaulja sattusite “Laulupealinna” saatesse?

Eks see ole mu jaoks üsna hullumeelne ettevõtmine. Kaalusin nii plusse kui miinuseid tükk aega. Kõigepealt oli negatiivne emotsioon. Lõpuks kogunes mingi miks asjadest, et oli palju hääli selle vastu ja palju poolt. Ilmselt kujunes määravaks see, et saan Pärnut esindada. Olen jäänud oma hinges väga pärnakaks ja elus on selliseid väikseid väljakutseid ning huvitavaid asju ja kui sa neid ära ei kasuta, jääb elu võib-olla natuke üksluiseks. Kui tehakse selline pakkumine, tuleb julgelt, pea ees, võõras kohas vette hüpata ja kindlasti jääb sellest vahvaid mälestusi.

Püüan Pärnut esindada nii hästi, kui oskan, ja kui mul läheb hästi, on mul väga hea meel. Kui hästi ei lähe, ei ole sellest ka suurt midagi. Ei usu, et see saade mu elu eriti muudab või sellepärast midagi tegemata jääb.

Kas teie ooperitaust tuleb selles saates kasuks või kahjuks?

Jube raske öelda. Ma ju oma häält muuta ei saa, eks laulan ikka, nagu laulan, aga väga ooperiga seal lööma ei saa minna. See oligi mu jaoks üks suuremaid probleeme. Teised lauljad on saates ju Koit Toome ja Ott Lepland. Kindlasti eristun nendest, aga see võib olla nii plussiks kui miinuseks. Saan sinna veidi teist formaati tuua ja eks näis, mis sellest välja tuleb.

Kõigepealt tuleb laulud välja valida ja siis nii hästi teha, kui oskad. Kui see rahvale ei meeldi, ei ole sellest midagi väga hullu. Filmis “Lendas üle käopesa” oli sama väljakutse: kas teha asju või oodata, et keegi teine need ära teeb.

Kindlasti ei hakka ma päris paksu häält tegema, laulame ju ikka kerget muusikat.

On see saade teie jaoks kuidagi arendav?

Kindlasti annab ta mulle midagi juurde, sest mul puudub igasugune selline kogemus. Ma ei ole kunagi avalikult kerge muusikaga üles astunud. Kui, siis väga väikeses formaadis. Minu jaoks on see kindlasti väljakutse ja üritan hakkama saada. Aga mis sellest kõigest lõpuks järele jääb ja palju ma edasi arenen, seda ei oska öelda. Seda saab öelda tagantjärele.

Kellega tahaksite saates koos laulda?

Mul on selline tunne, et saatesse ei anna meelitada mitte niiväga neid, kes hästi laulda oskavad, vaid neid, kes on mingil moel omal erialal tuntud. Mõtlesin, et väga põnev oleks laulda koos Pärnu linnapeaga. Käisime ta juures: ta otseselt “ei” ei öelnud, aga vaimustatud ka ei olnud.

Aga seal on selline formaat, et pead igast saatest edasi saama ja iga kord on sul erinev partner. Siis on ette antud, et peab olema tuntud inimene, mõni naine, laps, koor, perekond, poliitik. Visatakse ette teema, seda ise ei vali. Ja pealegi ei tea ju, kas edasi pääsed.

Kes valib saates esitatavad laulud?

Need tuleb ikka kuidagi ise välja valida. Mul oli idee laulda esimeses saates Smilersi laulu “Päike ja Pärnu tüdrukud”, aga nüüd sain kokku Ago Andersoniga, kellega koos teen esimese saate, ja tema arvas, et see ei ole kõige parem laul. Tema eelistab mõnda Heli Läätse laulu, nagu näiteks “Kaunid baleriinid”. Nüüd peab maha istuma ja mõtlema laulu seade peale ning milline laul oleks kõige huvitavam. Tal oli seal paar mõtet veel, eks me arutame seda.

Kas Pärnu on üldse laululinn?

Muidugi on pärnakad lauljad. Aga ma ei oska tuua mingit statistikat, nagu nad oleksid rohkem lauljad kui tartlased või tallinlased. Kujutan ette, et Pärnu on siiski positiivne linn oma suvise ilu ja hea auraga. Suvel on palju vabaõhukontserte ja on näha, et pärnakad heameelega musitseerivad suvel väljas. See omapära meil on.

Kui vanalt ja kuidas muusikasse sattusite?

Laulma ja kitarri mängima hakkasin juba poisina. Vend mängis ja tema järel hakkasin kitarri mängima. Siis läksin Tallinna kooli ja seal oli mingi ülevaatus, mis mul võita õnnestus. Seal avastati mu anne ja tahtsingi sel erialal edasi minna. Alguses laulsin ka kerget muusikat, aga siis läksin Tallinna riiklikku konservatooriumi klassikalist muusikat õppima.

Klassikalise muusika valisin, sest arvasin, et ma ei saa kergemuusikasse sissegi. Seal olid kõrgemad nõudmised. Klassikalises oli poisse vähem ja minu jaoks oli see võimalus otsa peale saada. Pärast hakkas klassikaline muusika mulle istuma ja ma ei läinudki kergesse üle.

Tegelikult mul puudus tugev muusikaline taust, sest ma ei käinud muusikakoolis. Õppisin omal käel harmooniaid 16-17aastaselt.

Kuuldavasti olite olnud koolis lapsepõlves paras marakratt.

Jah, olin küll. Ema ja isa pidid tihti koolis käima. Õpetaja meenutas mulle sellist lugu, et kirjutasin kunagi kooli koridori seinale suurte tähtedega, et üks mu õpetaja on loll. Jäin vahele ja pärast pidin selle maha pesema, mis võttis mitu päeva.

Koolis kippus mul ikka pahandusi olema. Mäletan, et muusikatunnist saadeti mind väga tihti välja, sest seal ma rohkem segasin kui tegin midagi asjalikku.

Millega praegu tegelete?

Põhiline on pedagoogitöö Eesti muusika- ja teatriakadeemias. Laulan väikese koormusega rahvusooperis Estonia ja Tartu Vanemuises. Estonias olen kahes ja Tartus ühes etenduses.

Elu on üsna kiire ja kui teatris olla, peab olema väga kindel distsipliin. Mu elus on tänu Viljale hästi palju sõite, maja ehitus Tallinnas Nõmmel võtab oma aja – ei ole sellist ühe koha peal välja kujunenud rütmi. Eks teatritöögi ole selline, millega seod ennast pikaks ajaks. Praegu ma ei ole nagu hirmsasti punnitanud, aga ei ole ka nii, et oleksin väga palju pakkumisi ära öelnud. See on kahe otsaga asi.

Töötasite 18 aastat mujal Euroopas. Mis teid koju tagasi tõi?

Sellele on raske vastata, vastus koosneb mitmetest asjadest. Esiteks, igatsesin väga pikalt kodumaale tagasi. Kui oled palju ära olnud ja võõrastes kultuurides elanud, saad aru, et oma kultuurikeskkonnal on väga-väga suur väärtus. Aga kolisime just ühest riigist teise ja mul läks vahetult enne seda abielu lõhki. Siis tahtsingi tulla tagasi Eestisse.

Pere oli mul igal pool kaasas ja nüüd on pere üsna rahvusvaheline: üks tütar on Londonis, teine Münchenis ja poeg elab minuga koos Tallinnas.

Mida vabal ajal teete?

Ega seda vaba aega eriti olegi. Ehitan maja ja see võtab kogu vaba aja. Teen sporti ja loen raamatuid. Viljal on välismaal palju kongresse ja konverentse, proovin temaga kaasas käia. Koos on ju lõbusam. Viimati käisime Ukrainas Jaltas Euroopa Parlamendi ühe grupi läbirääkimistel, nüüd läheme Karlovy Vary võrkpalli Euroopa meistrivõistlustele, sest Vilja on Eesti võrkpalliföderatsiooni president. (Intervjuu on tehtud enne võrkpalli EMi – A. T.).

Teie abikaasa Vilja Savisaar-Toomast on üks Eesti tuntumaid naisi. Kas sellega on teie jaoks kaasnenud rohkem avalikkuse ja meedia tähelepanu, mida te muidu ehk poleks saanud?

Absoluutselt. Kindlasti on huvi minu vastu sealtkaudu suurenenud. Elu on elu. See tähelepanu otseselt ei häiri mind, kuigi Eesti meedia oskab olla üsna pealetükkiv. On juhtunud inetuid asju: kui oled õhtul omaette ja läbi akna pildistatakse ning pannakse see igale poole ajalehtedesse … See oli alguses, kui Viljaga tuttavaks saime. Olin tema juures ja see on kuidagi vastik, tahad olla õhtul omaette, paned dressid selga ja järsku pildistatakse seda ja pannakse lehte. See ajas väga vihaseks.

Teiseks lõigatakse intervjuust jupid välja ja jutt tuleb hoopis teistsugune, kui rääkisid. Asju moonutatakse ja see on ebameeldiv.

Kuidas teil kodutööd on jagatud? Kumb näiteks süüa teeb?

Meil on nii, et kes parasjagu tahab teha, see teeb. Proovime kõike koos teha ja hästi palju teineteist aidata. Nii palju, kui saab.

Millised suhted teil on Edgar Savisaarega?

Mul ei ole temaga mingeid suhteid. Et olen olnud kaua välismaal, pean temast lugu. Arvan, et ta on suutnud venelaste lõimumisele kaasa aidata kas meelega või kogemata ja see on hästi suur poliitiline pluss Eestile. Võib-olla tänu sellele ei ole meil siin päris suuri konflikte olnud. Arvan, et ta on tark ja intelligentne inimene. Iseasi, et tal ei ole Eestis väga head renomeed, aga võib-olla aja jooksul hakatakse asju teisiti vaatama.

CV

Sündis 17. mail 1962. aastal Pärnus.

Ooperisolist ja õppejõud Eesti teatri- ja muusikaakadeemias.

1970-1978 Pärnu 1. keskkool

1978–1981 Tallinna 12. kutsekeskkool

1981–1985 Georg Otsa muusikakool

1985–1989 Tallinna riiklik konservatoorium (Teo Maiste lauluklass ja Frieda Bernsteini kammerlauluklass)

1989. aastal lõpetas Tallinna riikliku konservatooriumi Teo Maiste lauluklassis ja Frieda Bernsteini kammerlauluklassis.

On täiendanud end Savonlinna (1987) ja Kangasniemi (1988) suvekursustel, Viini riigiooperi stuudios (1990–1991), Viini konservatooriumis Margarethe Bence’i klassis ja David Lutzi Liedi klassis (1990–1992), samuti Saksamaal Athe Parsi ja Georg Fortune juures.

1990–2003 esines solistina Viini riigiooperis ja Viini kammerooperis, oli Saksamaa Coburgi Landestheateri ja Dessau Anhaltisches Theateri solist. Tegi külalisesinemisi mitmes Saksamaa teatris.

2004–2008 elas ja töötas Hispaanias.

2009. aastast on Toomast lauluosakonna õppejõud Eesti muusika- ja teatriakadeemias. 2010. aastast on Toomast külalissolist Estonia rahvusooperis ja teatris Vanemuine.

2010. aastast on abielus Vilja Savisaar-Toomastiga. Esimesest abielust on tal kolm last.