Läinud neljapäeva hilisöisel vaimude tunnil saatis Isamaa ja Res Publica Liidu esimees Mart Laar oma erakonnakaaslastele kirja, mis algas järgneva lõiguga.
Laar läheb, kurjad ilmad
“Mõne kuu pärast seisab ees erakonna korraline suurkogu. Minult on korduvalt küsitud, kas ma kavatsen sellel uuesti erakonna esimehe kohale kandideerida, ning minu kohus on see otsus enne oma erakonnale teatavaks teha, kui meie erakonna liikmed seda kuskilt mujalt kuulevad. Nimelt olen ma jõudnud otsusele, et ma enam erakonna esimehe kohale ei kandideeri. Usun, et see otsus on parem nii erakonnale kui Eestile, aga kindlasti ka mulle.”
See lõik vallandas tormi Laarile, kes sugugi ei teatanud selles kirjas ega hilisemates kommentaarides, et lahkub poliitikast, vaid et ei kavatse erakonna tegemistes enam kõrgemal tasemel kaasa lüüa.
Kui IRLi uued juhid teisiti ei arva, võib Laar vabalt kaitseministrina jätkata ja eks ole tal riigikogu mandaatki tagataskust võtta, kui suhted IRLis senisest veel keerulisemaks lähevad.
Võrreldes kas või Keskerakonnaga, pole IRLi esimehel üliolulist positsiooni partei kooshoidja või silmnäona. Laar pole parteijuhina teinud väga suurt positiivset ega negatiivset imet. Pigem on suutnud erakonda, selle mainet ja toetust hoida stabiilsena.
Mart Laar pole rumal mees ja eks ta tea tõesti, et “igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all: aeg sündida ja aeg surra, aeg istutada ja aeg istutatut kitkuda”, nagu on kirjutatud Koguja raamatus.
Laar jõuab end veel teostada nii ministri, teadlase, uue rahvuslik-konservatiivse erakonna halli kardinali kui kellena iganes, välja arvatud Eesti presidendina, sest nagu ta ise Postimehele ütles, pole see absoluutselt tema amet. “Presidendiamet nõuab sootuks teistsuguseid omadusi,” ütles Laar. Õigesti ütles.
Arvestagem, et Laaril on vanust kõigest 51, iga, mil vana demokraatiaga maades mehed-naised alles hakkavad riiklikus poliitikas tegusid tegema. Nii et vara Laari matta, kuigi nii mõnigi järelkaja uudisele tema soovimatusest erakonnajuhina jätkata nekroloogi meenutas.
Laar on oma sõna öelnud ning IRLi ülikondade, kampsunite, viiskude ja maikade seltskond peavad jõudma otsusele, kes passiks järgmiseks parteijuhiks. Kandidaatidena sellele kohale on räägitud Juhan Partsist, Jaak Aaviksoost, pea kõigist kunagistest “äraostmatutest”, isegi Allar Jõksist ja Indrek Tarandist. Esimehe valimiseks läheb siiski alles järgmise aasta algul ja õigupoolest ei pruugi IRLi juhi koht ülemäära ihaldusväärne olla.