Peninukkidel ei tasu Eestisse tikkuda. Kui metsalised ka kogu maa vilkalt oma püünispaeltesse mässivad, siis, nagu vahendas veebiväljaanne Politico 10. juulil ühe meie sõjapealiku sõnu, saadetakse Tallinna jõudnud hunnid õkva Liiva-Annuse manu.
Urmas Hännile: Ärge laske Eestit pikalt saata
Võib-olla tõesti. Ainult seepärast tekib paratamatult kaks küsimust: kes vallutajad surmaunne suigutab ja mis vägi neid paneb seda tapatööd tegema?
Esimesele pärimisele on vastata lihtne. Meil oli läinud aasta lõpus kaitseväes lippude all 3287 tegevväelast, juuli alguses alustas ajateenistust praegu teadaolevalt 1868 noormeest-neidu.
Miks peaks alamad ennast ohverdama nende eest, kellele riik on isiklik varalaegas?
Seega on Eestil meie iseseisvust lämmatada ihkajate talitsemiseks kohe saata 5000 relvakandjat. Kui nendega löövad punti 16 000 kaitseliitlast (koos naiskodukaitsjate, noorkotkaste ja kodutütardega toimetab liidu raames lausa 26 000 vabatahtlikku), rääkimata reservistide hulkadest, peaks terendav sissisõda anastaja kähku kainestama.
Ometi ei saa eirata tõika, et ehkki aasta alguses tehtud uurimuse kohaselt oli 68 protsenti küsitletuist valmis võimete ja oskuste kohaselt osalema kaitsetegevuses, ei ole see väide lõplik tõde.
Et riigi juhtinstitutsioone, valitsust ja riigikogu usaldas pool küsitletutest ning erakondi vaid 22 protsenti, võib ülikute kutse tõusta ühtse rindena isamaa kaitsele kõlada kurtidele kõrvadele.
Miks peaks alamad ennast ohverdama nende eest, kellele riik on isiklik varalaegas? Viima naha turule nende eest, kelle valitsemisele oli hiljuti lugeda hinnangut (“P-sse Eesti”) Pärnus Alevi kalmistule püstitatud vabadussõjas langenutele pühendatud mälestusmärgilt, mille lõi Amandus Adamson.
Muidugi oli püha monumendi sodija matside mats, kuid võimukandjad, mõelge sellele pikalt saatmisele, enne kui pole lootusetult hilja. Enne kui teie riigi eelarve tulupool ei moodustu peamiselt kaitseväe ajateenistusest hoidujate trahvirahast.