Juba vanad roomlased kuulutasid: õigusetus ei saa sünnitada uut õigust. See põhimõte on läbi sajandite õhtumaa õigusliku mõtlemise nurgakive. Ja sel on määrav tähtsus Eesti Vabariigi olemasolu ja õigusliku seisundi tõlgendamisel üle 93 aasta vältel.
Sekundikski seiskumata
21. september 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alates 2007. aastast on meie ametlikes kalendrites 22. september märgitud vastupanuvõitluse päevana. 22. septembril 1944 hõivasid Punaarmee üksused Tallinna ja rebisid Pika Hermanni tornist sinimustvalge riigilipu. Samal ajal pidas Läänemaal Põgari palvemajas oma viimast istungit Otto Tiefi valitsus, mis oli moodustatud riigipea kohusetäitja Jüri Uluotsa korraldusel neli päeva varem, kui Saksa vägede kiire väljatõmbamine Eestist oli teatavaks saanud.
Baaside leping
Professor Jüri Uluots oli viimane seaduslik Eesti Vabariigi peaminister enne Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu sõjavägede poolt 17. juunil 1940. Ta oli koos teise väljapaistva juuraprofessori Ants Piibuga ja ühes välisminister Karl Selteri ja suursaadik August Reiga kirjutanud 28. septembril 1939 Moskva Kremlis alla baaside lepingule. Uluots ja Piip olid väga head riigiõiguse ja rahvusvahelise õiguse tundjad. Nad teadsid, et õigusetus ei saa sünnitada õigust, ammugi ei sünnita õigust lepingute murdmine.
Baaside leping oli tähtajaline (kümme pluss viis aastat) ja tugines sõnaselgelt Tartu rahulepingu jätkuvale kehtimisele. Kõik Andrei Ždanovi korraldatud toimingud Eestis ja Eestiga seoses 1940. aasta suvel olid eelöeldust tulenevalt algusest peale õigustühised, kaasa arvatud Eesti Vabariigi liidendamine 6. augustil. Nõukogude Liidu õigusruum ei kehtinud Eesti Vabariigile, sõltumata Ždanovi, Stalini või kelle tahes arvamusest.
Järelikult ei ole Johannes Vares-Barbarus kunagi olnud Eesti Vabariigi õiguspärane peaminister sel lihtsal põhjusel, et vägivallaga ähvardamisel antud allkirjad on kehtetud. Seejuures pole oluline, kas Andrei Ždanov hoidis isiklikult püstolitoru president Konstantin Pätsi kõrva ääres. Tähtis on see, et nii Punaarmee regulaarüksused kui NKVD tegutsesid Tallinnas ja mujal Eestis.
Baaside lepinguga oli Eesti valinud aja võitmise taktika. Paradoksaalsel kombel oli seda Eesti valitsusele soovitanud meidki “reetnud” Saksamaa valitsus. Ju sobis purustamata, laastamata Eesti paremini Saksa peatsetesse tulevikukavadesse. Kuid Eesti seisukohast oli määrav: abi polnud kusagilt tulemas. London oli ennast Läänemerest ära lõiganud, aga isegi Helsingis ja Riias arvati: igaüks, kes saab, päästku end ise.
Omariiklus pole katkenud
Baaside lepingu sõlmimine oli Eesti rahvale valus sõnum, selle kohta on värvikaid mälestusi sündmuse kaasaegsetelt. Ent selle lepingu kiitsid üksmeelselt heaks needki Eesti poliitilised juhid, kes muudes asjades mitte kunagi omavahel ei nõustunud: peale Pätsi-Laidoneri ja Uluotsa-Piibu väga mõjukas Jaan Tõnisson.
Kõik said aru, et tuleb katsuda aega võita: suur sõda laieneb. Sõdida tuleb siis, kui on mingisugunegi võidu võimalus, kui leidub mingisugunegi liitlane. Isegi kui see liitlane on ebameeldiv. Toonased otsused tuli teha nende teadmiste ja hinnangute pinnalt, mis otsustajatel siis olid. Meie tagantjärele tarkus on, teadagi, suurim täppisteadus.
Jah, Eesti Vabariik pidi küll kahele okupatsioonivõimule sõjaliselt all jääma, kuid kas see tähendas, et Eesti Vabariik lakkas olemast? Hävitada võib riigi seadusliku valitsuse ja tõkestada põhiseaduse toimimise, ent riiki ennast saaks lõpetatuks kuulutada ainult selle kodanikkond vaba tahteavalduse kaudu.
Sellist otsust pole Eesti rahvas küll kunagi langetanud. Muide, samuti mitte Taani või Tšehhi rahvas, olgugi et nendegi riigid Teises maailmasõjas okupeeriti, praegune Tšehhimaa koguni inkorporeeriti Reich’i. Taani Kuningriik ega Tšehhi Vabariik ei lakanud kunagi olemast.
Seepärast on eksitav rääkida Eesti riikluse või omariikluse taastamisest 20 aastat tagasi. Eesti omariiklus pole 1918. aastast saadik sekundikski seiskunud, Eesti Vabariik pole korrakski lakanud olemast. Sestap on pentsik rääkida sellest, et Eesti Vabariik olevat nüüd saanud täisealiseks. 93aastane täisealine! Aga veel veidramad on jutud Nõukogude Liidust väljaastumisest, mida ikka ja jälle kuuleb. Välja saab astuda sealt, kuhu enne on sisse astutud!
Kodanikud kodumaal
Tulles tagasi Jüri Uluotsa ja Otto Tiefi juurde, peame mõistma, et nad pidasid õigusselguse ja õigusliku järjepidevuse põhimõtet Eesti saatuse seisukohalt keskseks. Meie relvade jõud võib ühel või teisel hetkel olla suurem või väiksem, kuid meie tõe ja õiguse jõud on vääramatu.
Kui Uluots, imekombel ellu jäänu, Saksa Wehrmachti tulles ette astus ja Eesti Vabariigi kõrgeima esindajana Berliini märgukirja saatis – palvega tunnustada meie riiki – tuli temal ja ta kaasmaalastel muidugi pettuda. Saksa mootorratturitele ulatatud rukkililled ei liigutanud Adolf Hitleri südant.
Enesestki mõista võitlesid metsavennad 1941. aasta suvesõjas (sageli Kaitseliidu mundris) Eesti kodanikena, mitte suure Nõukogude Liidu reeturitest kodanikena, nagu neid hiljem süüdistati. Sinimägedes ja mujalgi võideldi 1944. aastal riigipea kohusetäitja Jüri Uluotsa kutsel ja käsul. Saksa mundris Eesti kodanikena võeti vastu relvad vaenlaselt number 2 selleks, et peatada vaenlane number 1.
Küsimusele konkreetse riigi eksisteerimisest de iure saab vastata, kas “jah” või “ei”. Ja see on peamine. Kuid küsida võib ka riigi eksistentsi kohta de facto. Ja vastus võib olla suhteline. Õiguslikult eksisteeriv riik võib oma võimu teostada eri ajahetkel eri määral. Kui okupantide vahetumisel lehvib Pikas Hermannis sinimustvalge, kui valitsus peab istungit ja selle kaitseks on isegi teatav sõjaline tugi, saame rääkida Eesti Vabariigi piiratud toimimisest de facto.
Kui okupeeritud riigil on tegutsevad saatkonnad, mida asukohamaa valitsus tunnustab, pole küsimus ainult selle riigi olemasolus de iure, vaid see riik toimib teataval määral ka de facto.
Vastupanuvõitluse päev
Kõige olulisem on kodanikkond kodumaal: kui inimesed peavad end oma riigi kodanikuks, toimib riik ainuüksi selle hoiaku kaudu ega lakka olemast.
Kõige nähtavamalt on toiminud need, kes pärast metsavendluse hääbumist on julgenud ja jaksanud nimetada asju õige nimega. Jüri Kukk, Mart Niklus, Lagle Parek, Enn Tarto ja paljud teised polnud kindlasti mingid dissidendid, vaid Eesti Vabariigi vastupanuvõitlejad.
Dissident on mittenõustuja ühe süsteemi sees (preester vastamisi paavstiga, kommunist vastamisi peasekretäriga, näiteks akadeemik Andrei Sahharov Leonid Brežneviga). Aga Prantsuse või Taani vastupanuvõitlejad polnud kindlasti Saksa dissidendid.
Veel enne, kui vastupanuvõitluse päev trükiti meie kalendritesse, algatas MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum selle tähtpäeva pühitsemise mälestusjumalateenistusena, süüdates selle käigus küünla iga meie lahkunud riigivanema-presidendi mälestuseks. Oli ju nende õlgadel kõige nähtavam ajalookoorem.
2006. aasta 22. septembril toimus esimene selline mälestustalitus Tallinna toomkirikus, 2008. aastal Pühavaimu kirikus, 2009 Tartu Jaani kirikus ja mullu Eesti avaraimas pühakojas Narva Aleksandri kirikus. Neljapäeval, 22. septembril kell 16 süüdatakse Pärnu Eliisabeti kirikus küünlad kõigi 16 lahkunud riigipea mälestuseks. Vaid viimasele nende hulgast oli antud loomulik surm kodumaal.
Samal päeval kell 14.30 avatakse Raekülas (Riia maantee 273) mälestustahvel majal, mille ehitusmeister Jakob Päts ehitas 1891. aastal ja kust tema kuulsad pojad alustasid kooliteed.