Toomas Kivimägi: Sõda ilma vaenlaseta

Toomas Kivimägi. Foto: Urmas Luik

Pärnu on homme jällegi Eestimaa keskpunkt. Kas plaanitav protestikoosolek mõjub meie niigi kivina kukkunud mainele hästi või halvasti, jäägu osalejate hinnata. Mulle meenutab see küll sõda ilma vaenlaseta, aga sellevõrra lihtsam on end ju pärast võitjaks kuulutada.

Jätkan ratsionaalselt. Ametiühingutegelased on minu arusaamist mööda tõstatanud kaks küsimust: miks üldse uued vedajad ja miks nii ootamatult? Ja teine pool, igati konstruktiivne: mis GoBusi töötajatest edasi saab. Alljärgnevalt selgitusi neile küsimustele.

Pärnu maavalitsusel oli senise vedaja, aktsiaseltsiga GoBus reisijateveoleping, mille lõpptähtaeg oli 30. juuni 2010. Meie olime igati valmis seda lepingut täitma kuni selle kuupäevani. Paraku ei sobinud see GoBusile.

Vaidlused lepingu ennetähtaegse lõpetamise üle algasid juba 2007. aasta lõpus, kestsid mitu kuud ja vastavad muudatused allkirjastati 21. aprillil 2008. Kordan: see oli GoBusi palve, et mitte öelda surve lepingu tähtaja lühendamiseks, kusjuures protsessi olid kaasatud Eesti parimad advokaadid, et oma eesmärki saavutada.

Majanduslikus mõttes mõistan GoBusi soovi lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks, sest seal sisalduvad tariifid olid praegustele kuludele jalgu jäänud.

Seepärast olime sunnitud aktsepteerima GoBusi soovi lepingu lõpetamiseks 31. detsembrist 2008. Ent see tähendas seda, et meil ei olnud aega uut hanget ette valmistada ja ellu viia mitte kaks aastat, vaid nädalad ja kuud.

Pealegi on hankemenetluses rida tähtaegu, mis seda protsessi venitavad, ent mida tuleb järgida.

Eelnevast tulenevalt kuulutasime 5. juunil 2008 välja uue avatud riigihanke vedaja leidmiseks järgnevaks kümneks aastaks algusega 1. jaanuarist 2009.

Kusjuures uus hange oli kokku pandud olemasolevast veokorraldusest lähtudes ehk kogu maaliinivõrk ühes paketis (ligi 4 miljonit liinikilomeetrit aastas).

See oli igati sobiv ja aus praeguse vedaja, GoBusi ja tema töötajate suhtes, sest neid bussifirmasid, mis on suutelised teenindama kogu Pärnumaa liinivõrku nii lühikese võimaliku ettevalmistustähtajaga, pole väga palju.

Tegelikkuses näitas selleks valmisolekut vaid kaks firmat, mis esitasid nimetatud hankele vastava pakkumuse.

Need olid GoBus ise ja AS MTG. Paraku saigi vististi just see oletus, et teisi tegijaid ei pruugi tulla, saatuslikuks GoBusile endale, kes tegi pakkumuse, mis ületas ilmselgelt riigi võimalusi. Vähe sellest, see ületas ka teise pakkuja pakkumust.

Ma ei mõista siiani, miks GoBus nii kõrget hinda küsis. Nende hinna aktsepteerimine tähendanuks liinivõrgu kärbet vähemalt kolmandiku võrra, piletihinna kardinaalset tõusu ja ikkagi ei pruukinuks me kogu vajalikku raha kokku saada. Seepärast oli ainus võimalus mõlemad pakkumused tagasi lükata (vastav otsus tehti 29. septembril). Tegelikult oli just see GoBusi šanss.

Seejärel ei jäänud meil üle muud kui korraldada väljakuulutamiseta läbirääkimistega riigihange, kuivõrd olemasoleva lepingu lõppemiseni oli jäänud vähem kui kolm kuud.

Tekitamaks suuremat konkurentsi pakkujate vahel ja lootuses saada madalamat hinda, otsustasime nüüd jagada maaliinivõrgu neljaks grupiks ja kuulutada välja neli eraldi hanget. Just see otsus aitas läbi raiuda Gordioni sõlme ja andis tervikuna võttes positiivse tulemuse.

Uueks hinnaks saime keskmiselt 17 krooni liinikilomeetri kohta, see tähendab riigile miljoneid kroone vähem kulu ja seda igal aastal. 10 aasta peale kokku lõpeb see summa kahe nulliga ja seda miljonites.

Meile olnuks kindlasti lihtsam, kui jätkanuks senine vedaja. Oleme GoBusiga palju vaielnud, ent kui vaidlused vaieldud, on mõlemad oma kohustusi korrektselt täitnud.

Igasugune muudatus tekitab mingiks perioodiks segadusi ja määramatust, ent meil polnud valikut, sest on vaid üks kriteerium, mille järgi on meil õigus kedagi eelistada, ja see on teenuse hind ehk pakkumus.

Paraku ei olnud GoBus nii esimese kui teise riigihanke puhul kordagi parim.

Mõneti vastutustundetu on GoBusil jätta bussijuhid teadmatusse, kes jätkavad GoBusi töötajatena 1. jaanuarist 2009 ja kes mitte. Juhtkonnal on väga täpselt teada, kui palju bussijuhte nad 1. jaanuarist 2009 enam ei vaja.

Ja mitte miski ei keela ega takista GoBusil teha otsus koondamise kohta nende bussijuhtide osas, kellele 1. jaanuarist enam tööd anda pole.

Paraku nad seda ei tee ja minu hinnangul väga pragmaatilisel põhjusel – nad ei soovi maksta koondamisraha. Nad mängivad selle peale, et enamik bussijuhte ehk need, kes jätkavad uue tööandja juures, lahkuvad omal soovil. Ja siis pole vaja koondamisraha maksta.

Seda kinnitab ilmekalt nende seisukoht, et alles jaanuaris nad otsustavad, keda on vaja koondada. Ilmselt on liivale rajatud ootus, et võtan kõigepealt koondamisraha ja jätkan sama tööd uue vedaja juures. Kahte ei saa.

Seepärast tuleb igati tervitada transpordi ametiühingu ettepanekut, et neil, kes soovivad, et nende tööleping lõpeks 31. detsembril 2008 ja et nad saaksid asuda 1. jaanuarist 2009 tööle uute vedajate juurde, tuleks esitada vastav avaldus hiljemalt 15. detsembriks 2008 (mõistagi peaks enne olema taskus siduv kokkulepe uue vedajaga).

Siis on tagatud see, et töötajad saavad 31. detsembril 2008 töölt vabaks (eeldusel, et vastav kokkulepe ametiühingu ja GoBusi vahel peab).

Märkimist väärib asjaolu, et valdav enamus n-ö koondamisnimekirjas olevatest bussijuhtidest saab tööd uute vedajate juures.

Kohtumisel sel esmaspäeval uute vedajatega selgus, et ligikaudu 50 bussijuhti on GoBusist üle minemas uute vedajate juurde.

Usun, et nii suurele osakaalule aitas kaasa uute vedajatega sõlmitud lepingutesse pandud punkt, et nad peavad “lepingu kohustuste täitmise alustamisel värbama puuduoleva tööjõu esmajärjekorras eelmise vedaja töötajate seast, kui töötajatel on selleks tahe ja nõuetekohane kvalifikatsioon”.

Jah, paraku jääb neidki, kes ei saa jätkata tööd ei siin ega seal, aga see on selge vähemus. See kohustus ei saa olla absoluutne.

Hoopis suurem probleem kui bussijuhid on minu arvates GoBusi osa remondimeeste tööhõive, sest minu informatsiooni kohaselt uued vedajad GoBusilt seda teenust osta ei plaani.

Ent see on pigem konkurentsi ja hinna küsimus, sest ei saa ju ühte äriühingut sundida ostma kallimat teenust, kui seda on võimalik odavamalt saada. Osa remondimeeste töö kaotus on paratamatus ja see on probleem.

Mäletan ühte vestlust Taani eelmise suursaadikuga paari aasta eest, kui väitsin, et meie probleem ei ole tööpuudus, vaid tööjõupuudus.

Tema vastas mulle nii: “Põhimõtteliselt on sul õigus, ent tööpuudus on alati probleem inimesele, kellel tööd pole, olgu neid või ainult mõni.” Tal on kindlasti õigus.

Küll ei lahendata neid probleeme protestikoosolekutega. Seal ei looda ühtegi uut töökohta ja minu arvates pole see konstruktiivne tee.

Seda enam, et kordagi, mitte kordagi pole ükski GoBusi töötaja ega ametiühingutegelane nende küsimuste või kohtumisesoovidega Pärnu maavalitsuse poole pöördunud. Aga võib-olla ei sobi see lavastaja plaanidega, sest siis võib ju etendus ära jääda.

Tunnustan ja respekteerin igati uusi vedajaid ja nende ponnistusi äärmiselt lühikese tähtajaga vedusid korraldama hakata. See on neile tõsine väljakutse.

Just seepärast toimusid nende pakkumuste edukaks tunnistamine ja avaliku teenindamise lepingute sõlmimine üksteisele järgnevalt.

Ja kui algul on nii uutel vedajatel kui maavalitsusel palju keerukam sellest, kui jätkanuks GoBus, oleme pikas perspektiivis maandanud riske, juhul kui mõni vedaja peaks ära langema või ei täida meie ootusi.

Väiksemale liinimahule on palju lihtsam leida uusi vedajaid kui kogu liinivõrgule ühes mahus.

Lisaprobleem meile on see, et uute hangete kohaseltki on meil ligi viis miljonit krooni puudu. Loodame selle summa saada majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist, mis on meid hankemenetluses igati toetanud ja mõistnud.

Seda enam, et hind, milleni jõudsime, vastab turutingimustele, liinivõrku oleme äsja kärpinud, samuti kevadel piletihinda tõstnud. Meil endal reserve pole, ilma et see kahjustaks oluliselt teenuse kättesaadavust.

Mina “kahjuks” protestikoosolekul osaleda ei saa, sest olen samal ajal teel Tallinna sõlmimaks koos oma seitsme kolleegiga notariaalset lepingut AS Hoolekandeteenuste riigivara üleandmiseks (Tori hooldekodu vara). Seepärast see lugu siin selgituseks ja oma seisukoha avaldamiseks.

Lõpetuseks. Kui oleks võimalik ajaratas üheksa kuud tagasi keerata, kas ma siis teeksin midagi teisiti ja langetaksin teisi otsuseid?

Ilmselt mitte, sest meil polnud teisi valikuid. Kordan: on vaid üks kriteerium, mille põhjal saame kedagi teistest eelistada – see on hind.

Kusjuures esimene täies mahus hange oli igati sobiv ja respekteeriv senise vedaja GoBusi suhtes. Ent see šanss jäi neil kasutamata ja just seepärast tuli otsida alternatiive.

Aja kokkuhoidu andnuks, kui oleksime juba esimeses avatud hankes jaganud maakonna liinivõrgu neljaks, sest kartsime juba ette, et kogu liinivõrk ühes hankes käib enamikule vedajatest üle jõu, ja seetõttu positiivset tulemust ei anna.

Ent siis oleks meil tõepoolest olnud raske vastata GoBusi võimalikele süüdistustele nende teadlikus kõrvalemängimise soovis. Meil ei olnud vähimalgi määral seda soovi.

Meiepoolsele tegevusele hinnangu andmiseks on mul suurepärane võimalus viidata Andrus Kärpukile, AS GoBusi Pärnu regiooni direktorile, kes on Pärnu Postimehes kogu selle protsessi kohta öelnud nii: “Ma usun, et kõik, mis tehti, tehti majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi esindajate teadmisel ja see riigihange jääb pikaks ajaks eeskujuks analoogsetele hangetele teistes maakondades. Tunnustan hanke korraldajat: tingimused olid võrdsed. Aga seekord olime lihtsalt võidusõitjad, kuid mitte sõidu võitjad.”

Suure mehe suured sõnad. Kui nii ütleb kaotaja maapealne esindaja Pärnus, on see märk suuremeelsusest. Sama GoBusi töötajatele!