/nginx/o/2011/09/21/760552t1h08d1.jpg)
Paljude ajalehtede kirjanurgas eksisteeris ja osalt eksisteerib fraas - kirjutage meile, jne.
Ärge kirjutage meile…
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oma viimaste aastate kogemustest võin teha paranduse - ärge kirjutage meile, kui Te pole poliitik, ärimees, elumees, ajakirjaniku koolivend, toimetaja lellepoeg jne. Tavakodaniku üllitised naljalt ajaleheveergudele ei pääse.
Olen teinud ajalehtedele kaastööd üle kolmekümne aasta. Olen saanud tänukirju, preemiaid, äramärkimist tuntud kirjanike ja ajakirjanike poolt. Oma kaastööde eest. Nüüd aga .... Kui just paarikümnest kirjutisest üks leiab armu ja ilmub, on hästi, muidu aga on vastuseks ajakirjaniku ülbitsemine telefonitoru otsas, või lihtsalt kõne katkestamine.
Kas selline ongi sõna- ja ajakirjandusvabadus Eesti moodi? Ei tahaks küll seda uskuda. Siinjuures meenub mulle vene aeg, kui mind kutsuti partei rajoonikomiteesse (just väikeste tähtedega), sest olin julgenud avalikult kritiseerida kommunistist kalakombinaadi direktorit...
Kas meil vabas Eestis on taas ajakirjandusliku tsensuuri ja ajakirjanike ainuõiguse aeg? Kas on ikka nii ,härrased ja prouad demokraatliku ajakirjanduse esindajad.???