Armastuse saarel veereb elu aeglaselt

Küprosel kui armastuse saarel leidub palju Aphroditega seotud paiku: Petra tou Romiou kaljude ääres türkiissinises meres korallrahn sümboliseerib ilu ja armastuse jumalanna veest tõusmist. Foto: Erakogu

Olen Küprosel seigelnud juba kuu aega ja pean liikuma edasi Nikosiasse, pealinna, kus hakkab mu järjekordne eluperiood. Enne teeksin tagasivaate Limassolile, linnale, mida iseloomustab kilomeetrite viisi randu, kus tihedalt langevad meteoriidid.

Tüüpiline algus teadmisega, et vsjo ukradina, ei tundunudki nii hull. Kujutage ette tervet päeva Poola lennujaamas ja võõrasse riiki jõudmist kell neli öösel, kui tuleb otsida bussi, mis nagu ikka hiljaks jääb.

Järgmisena jõudis kätte aeg särada kohalikul taksojuhil, kes oma luksusliku mersuga tahtis siinkirjutajat ajutisse koju viia. Taksomeeter tiksus nagu segane, kuid juht ei paistnud pärast tunniajast ühel kohal tiirutamist teadvat, kuhu sõita. Veider oli see, et ta läbis pidevalt sigaretti pahvides 500meetrise ringi.

Õnneks olin sattunud selles sumedas öös, kui jahtidest tulvil türkiissiniselt merelt puhus Vahemere briis, armeenlase otsa. Kui mees teada sai, et oskan vene keelt (vähemalt miski, mille pärast Nõukogude Liitu tänada), muutus ta kartlikuks ja viis mu otsemaid kohale.

Aeglaselt-aeglaselt

Päeval avab Limassol oma tegeliku pale. Põrgupalavus ühes tsikaadidega lubab ainult rannas või toas olla. Päeval riivab tänavaid imeõrn tuuleke, hulguvad kodutud kassid ja haisevad prügikastid, mida vist nädalaid tühjendatud ei ole.

Siga-siga (kreeka keeles ‘aeglaselt-aeglaselt’) suhtumine on igapäevane. Kohalikud, kes einet võtta soovivad, ei vaevu kebabiputkade ees autost välja tulema, vaid lõugavad oma soove üle tänava. Vitaalsed vanamehed istuvad tundide kaupa tänaval, arutades ilmaasju. Arvan, et meie vanavanemad, kes tõesti mõistavad, millest Tammsaare kirjutas, oleks need papid hukka mõistnud.

Tänavad on täitunud taverna’de ja estiatorio’de ees istuvate papidega, kes igale näitsikule järele vilistavad.

Tavalised majakesed on pimedad ja sisse piiludes võib märgata, kuidas mõni kohalik seal televiisori ees vedeleb, oodates õhtut, mil briis tänaval istumise jälle võimalikuks teeb. Samal ajal kilkavad kohalikud noored, frappe näpus, Vahemere ääres. Merelt jälgivad tankerid päeval ja ööl, mis Aphrodite saarel toimub.

Kogu Limassol on ääristatud randadega, osa neist ehivad valged lamamistoolid, värvilised päikesevarjud ja bangalod, kuid leidub vaiksemaidki kivirandu, nagu Lady’s Mile, kus veest tulles end linale visata ja Toomas Nipernaadi kombel uusi seiklusi oodata.

Vahemere öös peitub võimalusi

Rikkust on sel linnal kõvasti. Paljud peavad Limassoli Küprose äripealinnaks. Kõikjal on pakkuda tööd, kortereid ja võimalusi. Filipiinlaste hordid koristavad aedu ja hiljem puhkavad promenaadil palmi all tööpäevast ning unistavad Bill Gatesi moodi elamisest. On ju riigi miinimumpalk 784 eurot ja rahulik konditsioneeri all salatijagamine tundub mitu korda mõttekam kui kulutada suurel hulgal vanemate raha õpinguteks.

Kui saabub öö, tuleb melanhoolia ja algab mereromanss, kus paljud sõbrad ja armunud rannatoolidel ühes veini või kirsitubakaga soovivad langevate meteoriitide all endale paremat tulevikku.

Pilt, kuidas meri salakavalalt rannariba haarab, on vapustav. Kuu kavatseb kumada varahommikuni. Nüüd ärkavad paljud aknad ellu nagu lapsesilmad, kes on unistust kohanud, ja uhkete söökide, frappe- ja veiniklaaside kõrval täituvad rõdud kohalikega, kes teadlikud Vahemere öö võlust. Ja nemad ei pelga inimest, võõras on samuti oodatud istuma nende laua taha, nagu ta on oodatud mereäärsetes kohvikutes, kus noored rahulikult kohvi joovad.

Vanalinn on täis maitsvate salatite ja muude roogadega meelitavaid kohvikuid ja restorane, mis igale gurmaanile kohalikku meze’t pakuvad. Meze koosneb vähemalt 15–20 roast ning vaene Ida-Euroopa tudeng tangib end täis nagu Onu Sam.

Kõik algab horiatiki, salatiga, millele on lisatud fetat. Varsti tuuakse eri kastmeid, viinamarjalehtedesse pandud riisi ja hakkliha, siis juba kanavardaid, souvlaki’t (mida kõike sildistav eestlane šašlõkiks kutsuda tahab), Vahemere stifado’t, kartuleid, kanavrappe, lihavaagnaid, leibu ja juurvilja. Kui see kõik kõhtu mahutatud, organiseeritult nagu kohvripakkimine, tuleb ikka uusi kandikuid ... Kulinaarse ilutulestiku lõpetavad puuviljakandikud.

Öö võetakse vastu kainelt

Kohalikud ei armasta alkoholi juua ja idaeuroopalik mentaliteet – “tangime enne pidu täis ja siis üritame õhtut meenutada” tundub esimest korda veider, vastumeelne ja tobe. Kuigi räägitakse, et Limassol on meeletu öö- ja seksipealinn, on siinkirjutaja märganud, et enamik lõbustuskohti on kas välja surnud või kinni ja gentlemen’s club’i minnakse pigem siis, kui odavalt juua tahetakse.

Vanalinnas korraldatakse filmifestivali, kuhu on kutsutud režissööre kogu maailmast, ja seal kohvikute ees sigarettide seltsis kultuuri üle arutamine tundub hoopis rohkem inspireerivam kui tiksuda Maarjamaa lokaalis, kus sulelisi ja karvaseid peab vägisi lavalt ära kiskuma, selgitamaks, et laulupidu ei ole igaühele.

Kõrva paitab rahulik lesilamuusika ja see tasuta pillerkaar teeks isegi Mark Soosaarele silmad ette.

Enne koju jalutamist võib veel kohata musta riietunud tudengeid, kes alustasid Mari katastroofi auks järjekordset öömarssi. Peagi koguneb seltskond täissoditud omavalitsushoone juurde, karjub kreekakeelseid loosungeid ja mälestab küünaldega 13 hukkunut. Kreeklane ei karda öelda, mis ta asjast arvab, ja igasugune rahulolematus realiseerub protesti ja majade sodimisena.

Mis värk selle punktuaalsusega on?

Esimene kreeka keele õppetund on siga-siga. Kooliminek ei tekita enam paanikat, soovi kiirustada-tormata, sest jõudnud kohale üheksa asemel veerand kümme, hakkad ennast kiruma, miks küll pool tundi hiljem ei tulnud.

Maru rahulikult sammub õpetaja eksamiruumi 45minutise hilinemisega, nagu polekski midagi juhtunud. Hilinevad bussid, maaklerid, peagi ka Erasmuse (tudengivahetuse organisatsioon) üliõpilased ja varsti nöögib kaasmaalane juba mind: “Kurat, sa oled nagu kohalik!” Aga Roomas tulebki ju teha nii, kuidas roomlased ees.

Kui küsisin oma koordinaatorilt, alati laia naeratusega Stavroullalt, kes kohtumisele pool tundi hiljaks jäi, mis värk selle punktuaalsusega on, sain vastuseks, et sellist asja ei eksisteeri.

Kreeka keele tunnid sujuvad hästi, sest kõik kulgeb mängeldes ja lõbusalt. Veider ei tundunud õppida flirtima kena ja seksika õpetajaga, minna restorani, et tellida endale frappe’d ja toidupoolist, ning lõunapausi ajal turule, kus naeratav Marios teeb virsikute, kirsside, arbuuside, oliivide, küüslaugu ja muu puu- ja juurvilja vahel selgeks, milline on elyas ja mismoodi näeb välja mavrula.

Siinne turg on elujõuline oma suitsetavate vanameeste ja tädikestega, kes puu- ja juurviljade kõrval müüvad rikkalikus valikus maitsetaimi ja vürtse, halloumi’t, kohalikku juustu, mis viib keele alla, carob’ist meisterdatud maiustusi ja veine.

Ekskursioonid kui koerajalutamised

Paistab, et organiseeritus on sellest linnast täielikult kadunud. Kohe kindlasti on sõna ekskursioon siin omandanud uudse tähenduse.

Kui buss, mis sõitis Limassolist Troodose mägede poole, tee ääres avarad viinamarjaväljad, kirikud ja veinikojad, ühe niisuguse mägiküla väljakul seisma jäi, astusid sõitjad välja ja lihtsalt seisid. Kaua. Kui õpilased Stavroullalt küsisid: “Mida me siin seisame?”, kostis vastuseks: “Noh, ma ei tea, võib-olla vaatate natuke ringi.”

Palvele “Äkki näitaksite ise midagi, me ju välismaalased”, ühmas Stavroulla vastumeelselt: “No hea küll.” Seltskond tegi kaheminutise jalutuskäigu suurtest mändidest ümbritsetud mäejalamil, heitis pilgu viinamarjaväljadele ja peagi istus külaesisele pingile maha. Kogu lugu, ekskursioon läbi.

Kui mindi mägikülasid avastama, kordusid samasugused üksteisele otsavaatamise sessioonid ja kuigi mulle isegi meeldis neid huvitavaid välismaalasi pingsalt passida, kas ei oleks kuluefektiivsem teha seda Limassolis? Sama kordus nii kohalikes veinikülades, Kourionis kui Petra tou Romious. Rahvas lasti bussist välja nagu koerad ja giidid olid justkui peremehed, kes valvasid, et hoolealused liig kaugele ei jookseks.

Pärast seda, kui kohalikud ära eksisid ja hoopis Saksa õpilane neid GPSi ja kaardiga juhatama asus, andsid õpilased alla. Enam ei lootnudki nad mingisugust infot saada ja iga vaikuses läbitud kunstigalerii, muuseum ja mälestusmärk jäi tundmatuks.

Informatsiooni asemel ilu

Muidugi jagub sel saarel kauneid kohti. Näiteks maantee äärde jääv Petra tou Romiou, koht, mida nimetatakse Aphrodite kiviks. Nimelt on Küprosel, armastuse saarel, Aphrodite sünnipaik ja kaljude ääres türkiissinisesse merre torgatud ilus korallrahn sümboliseerib selle jumalanna veest tõusmist. Heli, kuidas vesi endasse kiviklibu kraabib, meenutab natuke õllevalamise oma ja noorpaarid, kes seal nii päeval kui öösel üksteist kaisutavad, teavad kindlasti, mis värvi on armastus.

Limassolist ei jää kaugele Kourion, iidne varemetes linnriik koos amfiteatriga. Mägises linnas, kust avaneb vaade rannikule, tekib justkui positiivne laine, leppimine kohaliku rütmiga. Kui meie seltskond alalõpmata Stavri “don’t worry” kuuleb, hakkab ta tasapisi sellega harjuma.

Varemed, kus kunagi olid avalikud saunad, ja Achilleuse maja annavad inspiratsiooni lennukalt unistada, tekitades soovi püüelda paremuse poole.

Või leides ennast Troodose jalamilt, ühes 50 veinikülast, kus tädikesed koovad või istuvad tänavatel hommikust õhtuni, tunned, et igal pool ei pöörle maailm samal kiirusel kui Tallinnas. Kadunud on ummikud, tormamine, signaalitamine, koledad paneellahmakad ja akna taga vilisev tuul.

Mäejalamil on viinamarjaistandused, mille pakutavat rikkust saab veiniputkades testida, külasid pühapilte müüvate naiste, majamuuseumide, munakivitänavate ja meze-lõhnu levitavate restoranidega. Kohe kindlasti on need mäed rohkem elust tulvil kui urbanistlik enesetapurütm!

Küla kohale immitseb isuäratavat lõhna pagariärist ja paljudest poodidest saab osta saiakesi.

Kui buss viinapuude alt järjekordselt meze’lt naaseb, leiab inimene, et parem olla vaene ja õnnelik ning vähem teenida, kui on võimalus rannas lamamistoolil langevat meteoriiti nähes järjekordselt midagi soovida.

Õhtul jätame õpetajaga hüvasti kohalikus tudengikohvikus ja too naine teeb seda “mõnusal” viisil: „Kas teate, et eelmine aasta kogus valimistel 3000 häält partei, mille ametlikus valimisloosungis oli soov tappa kõik türklased ja välismaalased?”

Frappe jääb mulle kurku kinni. Ja hommikul pole just meeldiv pakkida kohvrit teadmisega, et kuskil on 3000 inimest, kes hea meelega sul pea otsast raiuksid. Lahkuminekul ei jää muud üle kui soovida, pilk tähistaevasse suunatud, et jagelemine Türgiga, Mari kriis, poliitiline ebastabiilsus laheneks ja tulevik oleks helge. Õnneks piisab siin meteoriite, mille poole vaadata.