Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/01/4957067t1h411e.jpg)
/nginx/o/2018/07/19/10920027t1h0a81.jpg)
Neli meest istub mõne meetri pikkuse ja laiuse kaevandi serval ja tõstab väikese kühvliga ettevaatlikult mulda plaadile. Nende süvenenud olekut segavad vaid õelad hallid parmud, keda rahvasuu lätlasteks kutsub. Päike küpsetab, tuuleõhku pole, aga töötegijad ei pühi higigi, sest siin, Soontagana muinaslinnuse naabruses Kuresel, täidavad nad Eesti ajaloo auke hoomamatust minevikust, mis võib ulatada 6000 aastani enne Kristust ehk üleminekuni kiviajast pronksiaega.
“Me veel ei tea, mis sellest kaevandist välja tuleb. Loodus sellist asja ei tekita, ei säti kive niimoodi üksteise kõrvale, süvend on tehtud maa sisse ja kaetud kividega. Ma väga loodan, et siit tuleb matus välja, aga kõigepealt eemaldame ligemale 30sentimeetrise mullakihi, puhastame kivid ja teeme pildid,” seletab arheoloog Mati Mandel, kes on Eesti ajaloomuuseumi egiidi all jätkuvate arheoloogiliste väljakaevamiste kuraator.