Pärnust ümmarguselt 30 kilomeetrit kagus kerkib külas seitse suitsu, taasasutajad said külas hakata vabalt tegutsema Kikepera raketibaasi kui Nõukogude Liidu olulise kaitserajatise mahajätmise järel.
Õpetaja lugu
Kikepera talu perenaine Eda Kosenkranius jätab ümmargusel köögilaual pesutriikimise ja toob tagatoast suure pruunikaanelise albumi. Selles on mustvalged fotod ajast, kui ta Pärnus Koidula-kooli lõpetanuna 1950. aasta sügisel Kikepera koolis lapsi õpetama hakkas.
“Õde Valentina oli Talil õpetaja, ütles, et õpetajaid on vaja, mine haridusosakonda. Seal pakuti kas Kikeperra, Virulasse või Vana-Karistesse. Mul oli kooliõde Vaike siit pärit ja ka õpetaja, valisin siis Kikepera. Ma ei teadnud, kus Virula on ja kuidas sinna saab, sel ajal oli ju liiklus halb,” kergitab Eda prille ja tõstab silmadele lähemale pildi, millel seisavad külg külje kõrval kuus noort naeratavat naist. Kaunid põlvi katvad kleidid, siidsukad helklemas, lokitud juuksed nagu ühe malli järgi seatud.
“Need on meie õpetajad, mina olen vasakult teine, esimene on Tiiu Velling, viimane Juta Sauks ja vahepeal on neli Kosenkraniust: Eda, Saima, Vaike, Silvi,” peatub pildi vaataja pilk pikalt igaühel neist, nagu mõtleks ta ennast ajas 58 sügist tagasi.
Kikepera koolimaja oli palkidest laotud ilus hoone. Eda pedaalis selleni Kilingi-Nõmmest õelt laenatud jalgrattaga, 20 kilomeetrit, ümberringi ikka mets ja mets. Juhatuse järgi pidi ta jõudma kohani, kus koolimaja ja pood on kõrvuti. Kui lõpuks hakkasid koolilapsed vastu tulema, sai nende uus õpetaja aru, et ta pole teelt eksinud.
“Mõtlesin, et olen aasta siin ära, kogun raha ja saan kõrgkooli minna,” jutustab Eda. “Mul elasid vanemad Tali vallas, nad ei saanud mind toetada, kolhooside algusaeg tegi ju kõik vaeseks, aga sellest plaanist tuli välja nii palju, et läksin õpetajate instituuti kaugõppesse ja lõpetasin 1955. aastal bioloogia-geograafia eriala.”
Viiekümnendate aastate alguses oli Kikeperas palju rahvast ja hulk lapsi, metsapunkti keskus asus külas ja metsatöötajate eluruumidena asustati isegi saunapealsed. Koolikirjas seisis üle 80 õpilase, aga üks klass pandi kohe kinni, kui metsapunkti keskus Surju külje alla raudtee äärde koliti.
“Kümme aastat olin siin õpetaja. Kui kooli jäid ainult algklassid, ei olnud mul siin enam midagi teha. 1961. aastal kolisime siit ära, mina sain Seljametsa kooli töökoha, abikaasa oli metsavaht, hiljem ehitasime Sinti maja ja nüüd oleme tagasi,” räägib Eda ja heidab pilgu kollase kõhuga rasvatihasele, kes aknast oma nööpsilmadega söögilaua katjaid kiikab.
Metsavahi lugu
Üle küla noormees Heinrich Kosenkranius hoidis silma peal õpetajapreili Edal ja läinud sajandi keskpaigas rändasid nende leivad ühte kappi. Nüüd on nad ringiga tagasi Heinrichi kodukohas, põlises Kosenkraniuste Kikepera talus. Sellepärast, et maal kasvanute ja maaga harjunutena ei võtnud nad omaks inimest ahistavat linnaelu.
“Rahvast oli siin, jah, palju, tegelesid maa ja metsaga, tööd oli kõigil, nüüd vaatad – lepik kasvab akna taga,” ohkab peremees ja toetab ennast soojamüüri äärde taburetile.
“Sõjaaeg läks siin võrdlemisi rahulikult mööda, aga pärast sõda hakkasid jaurama, üks Kosenkranius – metsavend – oli 1957. aastani metsas,” pajatab Heinrich, kes põliskohalikuna teab oma kaasast varasemat Kikepera lugu.
Märtsiküüditamine tühjendas küla 36 inimese võrra, sundmoodustatud Partisani kolhoos hingitses kuidagi, üks esimees teise järel vahetus ja talupojatarkusest olid nende käsud kaugel. Heinrich tegi kolhoosnikuna põllutööd, niitis hobustega heina ja koristas vilja. Korraldusi andis Venemaalt tulnud esimees, kes ei osanud sõnagi maakeelt, sõitis ratsahobusel.
Kilingi metskond vajas metsavahti ja Heinrich Kosenkranius sobitas ennast ametisse.
“Raketibaas pani siin külale selle viimase põntsu, koolimaja lõhuti ära, see jäi kaitsetsooni. Suurem mets võeti maha. Neile, kes jäid baasi territooriumile, maksti mingi väike raha ja nad pidid kodud maha jätma. See Eesti ajal ehitatud tee, mis siit otse läks – Sindi vabriku ja Kilingi-Nõmme maantee –, lõigati vahepealt kraaviga ära, läbi ei lastud enam kedagi,” meenutab Heinrich kuuekümnendate aastate algust.
Veekeetja lülitab ennast klõpsti välja ja vanemate juttu kuulanud perepoeg Urmas Kosenkranius kallab tulise vee kohvitassidesse puru peale tõmbama.
“Siin on koort ka,” pakub ta, viidates klaaspurgile.
“Üks lehm on meil, piimajärg on üle küla, meil on siin ju pereküla: kaks poega, tütar, pojapoeg,” kostab Eda ja lisab, et järgmine lehmapidaja jääb seitse kilomeetrit joonelt läbi metsa Vingerja tallu.
“Asunduspoliitika oli see, mis julgustas tagasi tulema, asundusrahaga saime elektri majja, puurkaevu õue ja maakorralduse tehtud,” seletab peaga peaaegu lakke kasvanud Urmas ja taandub laua äärest toaukse piida najale.
“Minu vahtkond läks siit üle Kikepera raba Viljandi piiri kinni, aga nüüd tehti jälle reform reformi pärast, häbemata temp ja elu hävitamine, muud midagi,” kripeldab Heinrich ütlema oma suhtumist riigimetsa majandamise keskuse töö ümberkorraldustesse.
Nüüd seisab tühjana Kilingi metskonna hoonegi. “Tsaarivalitsus jõudis metskonna teha Kilingisse ja nüüd Eesti valitsus ei jõua enam metskonda pidada!?”
