/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
Pärnus Supeluse tänaval asuva erahooldekodu villa Mare kodulehel olev tutvustus ütleb: “Meie hoolivus saab toetada Sind ja Sinu peret, võttes enda täita hoolitseja rolli.” Need sõnad kõlavad tühjalt, sest villa Mare omanikud on oma tegevuse ja tegevusetusega tõestanud täpselt vastupidist.
Idee erahooldekodust suvepealinna ranna rajoonis on kena. Juba ammu ei tähenda vanadekodu midagi ebameeldivat, mille puhul sugulased peavad piinlikkust tundma, kui oma vanema selle hoole alla annavad.
Kahjuks on villa Mare ilusaid sõnu keeruline uskuda ja iseenesest vajalik ja kena mõte on kas teadmatusest või hoolimatusest, mida ju sellises asutuses sugugi kohata ei tohiks, sõna otseses mõttes rikutud.
Villa Mare omanik taotles ehitusregistris hoopis kahekorruselise elamuna märgitud hoonele Pärnu linnavalitsuse kaudu kasutusluba 2009. aastast, kuid seda pole saadud, sest päästekeskus tuvastas väga suuri rikkumisi.
Nagu igas hoones peavad tuleohutusnõuded olema täidetud, vanurite hoolekandeasutuses seda enam, kuid seda pole villa Mares tehtud. Pole ju tegu päästeameti kiusuajamisega, sest küsimuse all on inimelud.
Fakt, et üks hoone nõuetele ei vasta, ei vääriks ometi eraldi käsitlemist. Juhtub ikka ja kui vaja, tuleb ümber ehitada. Eriliseks teeb villa Mare juhtumi see, et hooldekodu on nõutava kasutusloata juba kaks aastat tegutsenud, nagu poleks see kellegi asigi. Seega on “hoolitseja roll” võetud petuga.
Pärnu linnavalitsus on samal ajal paistnud silma samasuguse hoolimatusega, sest kuidas teisiti nimetada seda, et linn on kolme aasta jooksul 9579 euro eest villa Marelt hoolekandeteenust ostnud, kuigi tollel asutusel pole selle osutamiseks luba. Laiemas plaanis on nii villa Mare kui linnavalitsuse käitumine tõlgendatav süüdimatu ükskõiksusena ja mitte niisama, vaid ükskõiksusena inimelu suhtes.