Vingerjal sirgub peres kaheksa poega

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
"Eladki oma lastele, et nad saaksid kasvada," ütleb Vingerjal Jursa talu köögis kaheksa poja isa Rene Verlin, kõrval kahene Johan Oskar ja viiene Aksel Madis.
"Eladki oma lastele, et nad saaksid kasvada," ütleb Vingerjal Jursa talu köögis kaheksa poja isa Rene Verlin, kõrval kahene Johan Oskar ja viiene Aksel Madis. Foto: Urmas Luik

Lumine metsatee lõpeb Vingerjal Jursa talu lauda ukse ees. Õuevalvurite paar ei jõua auhki öelda, enne ulatab peremees Rene Verlin terekäe. Pliidisoojas köögis seletab kaks põngerjat julgelt, et nad on viiene Aksel Madis ja kahene Johan Oskar. Aga neid, vendi, on kaheksa. Noorim, Aleks Rudolf, pole kuud aegagi vana.


“Neil on topeltnimed sellepärast, et ema ja isa ei jõudnud kokkuleppele, kumba panna, siis panimegi mõlemad,” muheleb Rene ja istub laua äärde.



Kui ta abikaasa Triinu ja kahe vanema poja, Karli ja Mihkliga Kikepera külla elama tuli, polnud majas voolu, aknad olid ripakil ja talvel tuli magada ahjusuu ees.



“Naine triikis pesu nii, et ajas triikraua plaadi pliidi peal kuumaks. Ja selleks, et pesumasin tööle hakkaks, tegin väikese generaatoriga voolu, see neelas tohutult bensiini,” seletab Rene ja lisab, et äiapapa otsis noortele välja selle, 1890. aastal alguse saanud talukoha.



“Siin elas üks ukrainlane, tema tahtis kodumaale minna, aga talle oli lubatud, et aasta lõpuks saab elekter majja. No lõpuks ei jäänud üle muud, kui sain 1993. aastal Kilingi metskonnast loa, tegin männipostid valmis ja vedasin kolm ja pool kilomeetrit liini. Kui elektrimehed selle avastasid, lasin kõrvad hästi lonti … Nüüd on meil üle kümne aasta majas tööstusvoolgi, tänu Surju vallavalitsusele.”



Eakast talumajast on aastatega saanud kena ja avar kodu.



“Vana maja on tore remontida, aga täna ma ütlen, et uus ehitada on parem,” seletab pereisa ja vaatab, kuhu kahene järeltulija on paterdanud.



“Elu on läinud kiireks sestpeale, kui lapsed hakkasid koolis käima, nüüd on meil kirjas, kes kuhu ja millal tuleb viia või tuua: kes Pärnu muusikakooli, kes Surju põhikooli, kuigi vallabussist on suur abi,” võtab Rene märkmiku vahelt käsitsi kirjutatud nädalaplaani, milles on kellaajati kirjas, kus ja kellel on mis huviring, proov või tund. “Pärnus ajad asju, õhtul korjad lapsed kokku ja tuled koju.”



Vingerjalt Pärnu südalinna on 25 kilomeetrit. Seda vahemaad ei arva Rene paljuks, sest kui elada näiteks pealinnas Lasnamäel ja käia tööle Laagrisse, teeb sama välja. Ainult et seal kulutavad aega ja söövad närve liiklusummikud.



“Oleme naisega linnast pärit, tahtsime maale, et süüa puhast toitu ja juua puhast piima. Ja lastel on haigusi vähem, kui maal elad,” ütleb Rene.



Pereisa jälgib, kuidas kuuenda pojana perre sündinud Aksel Madis viiuli kastist võtab ja õlale sätib.



Muusikaanne on siin peres pärit Rene isa onult ehk koorijuhilt, muusikaõpetajalt ja heliloojalt Lembit Verlinilt.

Märksõnad

Tagasi üles