Saessaare kordon seisab nagu saarel

Saessaares köögis on laua taga suure pere isa Ardi ja ema Ene Saaliste ning nende noorim poeg Kristo. Foto: Urmas Luik

Kikepera rabal on põhjast lõunasse pikkust 15 ja idast läände laiust kuus kilomeetrit, seepärast seisabki Saessaare metsavahikordon aegade hämarusest nagu saarel, milleni viib pikk-pikk tee.

Uue kuue saanud ja Surju valla kauneimaks koduks tunnistatud metsavahimajas askeldab Ene ja Ardi Saaliste kuuelapseline pere, Internet tuleb Kõu kaudu ja mobiililevi parandab antenn viilkatusel.

“Tulime siia 1993. aastal metskonda tööle, majandid lagunesid ju ära, nüüd pole enam Välinõmmet ega Kilingit, metsad on tühjad inimestest,” vestab peremees Ardi pimedusse mattuvas õues, kus nagu koduloomad jalutavad metskitsed, mõnikord metssead ja põdradki.

Siin õues lõpebki tee, edasi tuleb mets ja raba. “Raba peale lähed, näed, et karud on puud küüntega ära kriipinud,” kostab perenaine Ene.

“Suvel oli üks mees hakanud autoga metsa vahel ringi pöörama, vajus pehmel kraavipervel ära. Kui siia jõudis, tuli välja, et ta on 15 kilomeetrit astunud, naine ja laps ootasid kõik selle aja autos, aitasin ta traktoriga tee peale,” meenutab Ardi. “See siin oli esimene inimestega talukoht, mis talle ette jäi.”

Saalistete kahest tütrest ja neljast pojast on esimesena Surjust koolist kodus pesamuna Kristo. Esimest talve koolijüts räägib, et hommikul on ta esimene, kes kodutee otsast kell 7.15 vallabussi astub. Ligi tunnise sõidu järel, paarkümmend last seltsiks, jõuab buss Surju.

Enet-Ardit kinnitavad nagu ühest suust, et nad ei taha linna kisa-kära, inimeste sagina ega üksteisega vimma vedavate naabrite keskel elada. Saessaares on hea rahulik ja jätkub ruumi kõigile.