Trakeeni kaunitarid jalutavad Suuremurrus

Suuremurru talu perenaine Vilve Tammearu, ratsasportlane ja treener, kes on armunud Trakeeni tõugu hobustesse. Foto: Urmas Luik

Suuremurru talu kopli mulgu juurde kogunevad perenaise Vilve Tammearu huike peale viis kõrbi hobust ja poni, sest neil on aeg talli ööbima astuda.

“Mul on Trakeeni hobused, see tõug on aretatud Preisimaal,” silib Vilve tumeda lakaga Mustlasplika pead ja leiab siis taskust leivatüki talle siidjate mokkade vahele.

Suuremurrule tulid Vilve ja tema mees Tiit Kosenkranius pere esimese lapsega tosin aastat tagasi. Kaasatoodud igivana suksu andis peagi otsad, aga et Vilve oli hobustega plikaeast tegelnud, saanud ratsasportlasena auhinnalisi kohti Eesti noorte meistrivõistlustel ja muudelgi võistlustel, ei saanud ta nende loomadeta elada ega olla.

“Heimtali hobusekasvandus Viljandimaal on meie Trakeeni kants,” kostab Vilve ja räägib nagu raamatust lugedes, kuidas algul sõjahobuseks aretatud tõug on hargnenud Saksa ja Vene liiniks, et neile pannakse nimi perekonna kindlaksmääramiseks ema liini pidi, et Trakeeni hobune on hiljavalmiv: ratsaniku seljashoidmist õpetatakse talle kolmeaastaselt.

“Hobustel peab olema lastetuba korras, ma olen eelkõige kasvataja, hoolitsen selle eest, et nad saaksid varsast alates korrektse kasvatuse, oleksid kergesti käsitsetavad, oskaks nööri otsas käia, sadula all olla.”

Suksud suruvad pead üle mulgupuu oma toitja ja õpetaja poole, kes räägib ikka nagu raamatust edasi, et sakslaste Trakeenid on õrnema kehaehitusega, kergemad, aga Vene populatsioon on suurema ja tugevama kondiga. Eestis on katsetatud Vene ja Saksa aretusliine kokku viia ja Saksa Trakeeni liit peab Euroopa Liidus seda tõugu hobuste originaaltõuraamatut.

“Ise ma olen Vene Trakeeni hull, aga neid Vene põlvnemisega täkke pole võtta,” ütleb Vilve ja päästab mulgupuud lahti. Raudade klõbinal kiirustavad hobused üle sulalumise õue talli, kus neid ootavad kaerad ja krõmpsuv hein.