Läbilõige Eesti kirjandusloost

Eelmisel nädalal esitles Rein Veidemann raamatut ”101 Eesti kirjandusteost” pealinna Rahva Raamatu kaupluses. Foto: Peeter Langovits/Postimees

Juhtusin koolipoisina lugema Vassili Šukšini (1929–1974) novelle (eesti keeles ”Pilet teisele seansile. Jutte ja novelle”, 1973), kus tuntud Vene näitleja-filmimees meenutas hingekriipivalt oma elu murdepunkte. Ta tunnistas, et Siberi kolkakülas sündinuna olnuks tema saatus kindlasti hoopis teine, kui tema teele poleks sattunud väga andekas õpetaja Michail I. Romm (1901–1971).

Sünnijärgselt olid mõlemad Siberi poisid, kuid juudi haritlase poeg Romm ei sündinud Irkutskis vabal tahtel, vaid seetõttu, et ta isa oli sinna pagendusse saadetud. Kuid kõnealusel juhul on oluline, et Romm varustas oma õpilase Moskvas õppimise ajal raamatute nimekirjaga, soovitades haritlaseks kujuneval Šukšinil need tingimata mõttega läbi lugeda.

Oled see, mida loed

Maapoisist siberlane ei lugenud soovitatud raamatuid niisama läbi, vaid avas endalegi märkamata hinge vaimuluugid. See andis võimaluse sisemiseks muutuseks, mida nimetatakse harituse imeks. Olen seda lugu sageli jutustanud oma õpilastele, et nad oskaksid mõelda niisugustele lugemist väärivate raamatute nimekirjadele.

Kui Prantsuse ajaloolane Jack Le Goff kurdab, et tänapäeva noorus ei oska nautida ajalookirjutuse võlu, sest neid pole õpetatud reisima ajas ega ruumis, siis selline olukord valitseb meie kirjanduse tundmise alal samuti. Rääkides noorema põlve esindajatega, selgub, et neid ei kõneta paljud kirjanikud ega nende raamatud, mis meile on lausa märgilise tähendusega.

Haritud inimeseks saamine pole kunagi lihtne olnud ja sellel teel on vaja teatud pingutust, kuid sel eneseharimise teel on kindlasti veidi mõnusam liikuda, kui meil on õnne omada haritud õpetajaid, kes veidi oskavad meid suunata.

Olen ammu mõelnud, miks paksude kirjandusajaloo köidete kõrval pole meie kirjanduses teejuhte-nimekirju, mis annaksid valiku raamatutest, mis Eesti kirjanduse mõistmiseks oleks hädavajalikud läbi lugeda. See aasta on lugemislauale (riiulile) toonud professor Rein Veidemanni sulest ühe ssesuguse teejuhi.

Raamatut ”101 Eesti kirjandusteost” on juba moodsalt inglispäraselt isegi Veidemann’s list’iks nimetatud.

Üks soovitav nimekiri õigel ajal

Õppejõuna suunab Veidemann oma raamatu suuresti sinimustvalge all üles kasvanud põlvkonnale.

Igale Eesti kultuuri huvilisele inimesele on see kogumik vajalik kui teatmeteos. Enne raamatu kättevõtmist tasub meenutada luuletajast kirjandusteadlase Toomas Liivi (1946–2009) öeldut, mida kordab Veidemanngi, et ”mingis väga olulises mõttes sai eesti kirjandus 1990ndail valmis” (Postimees, 18.09.2011). Selgub, et 1990ndail tuli omapärane murrang samuti meie pagulaskirjanduses, sest 1980ndate lõpus alanud ja 1990ndatel jätkunud pagulaskirjandusest Välis-Eesti omaks saanud kirjanduses toimus kojujõudmine. Pagulaskirjanduse ajaloo enda ilmumine kirjandus- ja teatriteadlase Piret Kruuspere toimetamisel andis põhjust Toomas Liivi eeskujul väita, et Eesti kirjanduse kõrval on uue aastatuhande alguseks ”valmis saanud” Eesti kirjanduse ajalugu. Mitte küll ajaloo lõpu, vaid ülevaatliku terviklikkuse tähenduses.

Tasub meenutada veel ühte daatumit Veidemanni enda biograafiast, sest laiemale avalikkusele ehk märkamata on ta tegutsenud aktiivselt Eesti kirjanduses kriitikuna vähemalt neli aastakümmet.

Rein Veidemann on õppinud 1954–1965 Pärnu 1. 7klassilises koolis ja Pärnu 1. keskkoolis, seejärel aastail 1969–1974 Tartu ülikoolis eesti keelt ja kirjandust. Ta debüteeris kirjanduskriitilise kirjutisega aastal 1971. Veidemannil on aastakümnete jooksul jätkunud professionaalset huvi Eesti kirjanduses juhtuva vastu ja ta on pidevalt kõnetanud oma aega, võrreldes seda tekstidega meie kirjanduse ajaloost.

Kas on raske leida 101 tähtsaimat teksti?

Veidemann tunnistab, et seda teha polegi nii lihtne, aga ta on oma valiku nüüd pannud kaante vahele teistele lugeda ja kaasa mõelda. Veidemann teab, mis Eesti kirjanduses puudub. Nagu kogu meie kultuuris on puudu suuri tähti, mis kõnetaksid paljudes maailma keeltes tõlgete kaudu miljoneid lugejaid.

Me ei saa uhkustada selliste kirjandushiidudega, nagu on Marquez, Grass, Kundera, Fowles, Kureishi, Houellebecq. Tasub mõelda, kas Eesti olud ja vaimupinnas ei võimalda nii kõrgele tõusta või sügavusse laskuda? Paraku on meie saatus olnud põdeda keskmise lauskmaa sündroomi.

”101 Eesti kirjandusteost” algab ”Lauluga suurest tammest”, sealt edasi tuleb Läti Henriku ”Liivimaa kroonika”, järgnevad Mülleri ”Jutluseraamat”, Käsu Hansu ”Oh, ma vaene Tarto liin”, seejärel Petersoni ”Kuu”, Faehlmanni ”Keelte keetmine”, Kreutzwaldi ”Kalevipoeg”... Kuni raamatu lõpetab Pärnus 1945. aastal sündinud ja selles linnas üles kasvanud professorihärra Jüri Talveti ”Eesti eleegia”.

Meie traditsioonis pole just harjumuslik vaadeldava raamatu kontseptsioon, mis 101 kirjaniku asemel on valinud 101 Eesti kirjandusloos olulist teost. Nii on olnud paratamatu, et osa meie kirjanike loomingust on raamatus üle ühe teksti. See on väga tähtis just Eesti kirjanduse arengu seisukohalt.

Olgu öeldud, et nende tekstide hulka on mahtunud August Jakobsoni (1904–1963) ”Vaeste-Patuste alev” kui Looduse kirjastuse esimese romaanivõistluse võiduromaan. Eesti kirjanduses on luule täitnud suurt rolli ja nii on 101 tähtsaima teksti hulgas ligemale kolmandik just luuletekstid. Seoses sellega on tüvitekstide autoritena suhteliselt jõuliselt esindatud naised (13).

Meie kirjanduslugu ei seisa paigal ega ole oma elu lõpetanud. Kuid seesugused murrangukohad võimaldavad võrdlevaid tagasivaateid. Veidemannile endalegi tuli ehk üllatusena tõdemus, et paraku annavad Teise maailmasõja varjud veel aastal 2011 tunda. 101 tähtsamat kirjandusteost fikseerib tõdemuse, et 22 aastat sõjaeelset iseseisvat Eestit (1918–1940) on jätnud Eesti kirjandusse märksa suurema ja sügavama jälje kui viimased 20 aastat (1991–2011).

Veidemann pakub põhjusena välja, et Eesti kirjandus oli enne Teist maailmasõda veel lugeva ühiskonna kirjandus. Igatahes raamat oli toona väga arvestatav meedium. Ka tasub meie noorema põlve kirjameestel-naistel tagant piitsutada oma loomehobu, sest kõige noorem kirjanik 101 kogumikus on oma tekstiga ”Rehepapp” tänavu augustis 41aastaseks saanud Andrus Kivirähk.

Väike epiloog Pärnule

Igal raamatul on oma lugu ja igal lool eellugu. Raamatust ”101 Eesti kirjandusteost” võime soovi korral leida vähemalt ühe otsese viite mõjutusele, mis seotud Pärnuga. Selle leiab luuletaja August Sanga (1914-1969, lk 84-85) luuletuse ”Võileib suudlusega” tutvustusest, kus Veidemann annab otsese ja väga isikliku viite.

Pärnu 1. keskkooli (praeguse ühisgümnaasiumi) 9. klassi õpilasena osales ta kirjandusliku kohviku üritusel, kus kodulinna poeet Sang luges lastele ette oma tuntud luuletuse ”Võileib suudlusega”.

Veidemann ei saa jätta meenutamata, et nad istusid laudade taga, teeklaasid ja kiluvõileivad ees, hiirvaikselt, söandamata liigutadagi. Nii pühalik tundus hetk. Ja tagantjärele, kui sümboolne: võileivad meie laual ja luuletaja vaiksel sametisel häälel lugemas lastele oma ”Võileiba suudlusega”.

Jah, nii lihtsad ja soojad on Sanga kirja pandud luuleread “Leib ja suudlus - õnne alammäär /Sooja sõnata jääb tuimaks leivakäär/ võileib pauna, suudlus palgele /Nendest inimlaps saab jaksu jalgele”, mis tõstavad need ühe miljonilise rahva kirjanduse, aga ilmselt kogu meie kultuuri tüvitekstide hulgas väärikale kohale.

Pärnu võib samuti uhke olla, sest 101 tähtsama kirjandusteose seas on meie linnaga seotud tekste üllatavalt palju.