/nginx/o/2023/01/25/15098995t1h2745.jpg)
/nginx/o/2011/05/11/577856t1h4027.jpg)
Alles see oli, kui lumekoorma all äganud omavalitsused olid aasta esimeste kuudega paigutanud pea kogu eelarves teede korrashoiuks ette nähtud raha lume lükkamisse.
Kajar Lember: Kelle kabinetist algab jalgrattatee?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vallad ja linnad pöördusid toona nii otse kui omavalitsusliitude kaudu valitsuse poole abipalvetega leida lisaraha, kuid alati kõlas vastuseks, et raha ei ole ja saage ise hakkama.
Rida küsimusi
Regionaalminister Siim-Valmar Kiisleril polnud mingi probleem allkirjastada 17. veebruaril käskkiri, mille eesmärk oli parandada liiklusohutust kergliiklusteede rajamisega.
Eesti maaomavalitsuste liidu ettepanekuid seega kuulda ei võetud ja lumesahkadele lisaraha ei antud, küll loeti kergliiklusteid oluliselt suuremaks liiklusohutuse garantiiks kui olemasolevate teede hooldamist. Eks ole selles otsuses oma uba, kuigi eraldatud 2,6 miljoni euroga on võimalik kogu Eestis ehitada vaid ligikaudu 40 kilomeetrit rattateid.
Tagantjärele polekski nagu mõtet seda teemat pikalt lahata, kui rahasaajate nimekirjale otsa vaatamine ei oleks tekitanud rea küsimusi.
Siseministeeriumi kodulehelt võib lugeda, et omavalitsused esitasid tähtajaks 117 taotlust, millest võistlustulle jäi ligi 100, ehk keskmiselt tuli iga maakonna kohta seitse taotlust.
Kui ministril olnuks tahe teha mõistlikku regionaalpoliitikat, võinuks tegelik jaotus sellist suhet kajastada.
Ministri jaotusskeemi lähemalt uurinuna julgen väita, et tegemist on tõepoolest oma nimele vastava “kergliiklusteede raha jagamise skeemiga”. Ainuüksi kummaline keelekasutus vääriks põhjendamist, kuid nimi nimeks, tublit ega töökat teatavasti nimi ei riku. Aga kas mees ikka on tubli ja töökas?
Ei ole olnud õnne näha ühtki regionaalministri käskkirja või muud dokumenti otsustuskomisjoni moodustamise ega selle kohta, kas sellesse omavalitsuste esindajaid kaasati.
Soojad suhted parteikontoriga
Ametnikega suhelnud omavalitsusjuhi sõnutsi ei osatud talle ministeeriumis anda mingit infot, kui ta sama asja kohta päris. Teisalt olid toetusskeemis pandud paika väga selged kriteeriumid. Kui vaadata seatud tingimusi ja võrrelda rahasaajate ning ilmajääjate taotlusi, võib seda nimekirja pehmelt öeldes poliitiliselt huvitavaks pidada.
Igatahes nüüdseks on hindamise kadalipp läbitud ja skeemitamise tulemusena õigete valdade õiged punktid tabelisse kirjutatud. Läks nii, et sentigi ei saanud ükski omavalitsus Tartu- ega Jõgevamaalt, samuti Saare-, Hiiu-, Lääne- ega Järvamaalt. Olgu öeldud, et nende maakondade valdades on Isamaa ja Res Publica Liit tagasihoidlikult esindatud. Lõpptulemus on kindlasti tähelepanuväärne regionaalse tasakaalu vaatenurgast.
Ei hakka siin kedagi otseselt arvustama. Igaüks, kel asja vastu rohkem huvi, võib saajate nimekirja ministeeriumi kodulehel imetleda.
Juhtunul on muidugi positiivnegi külg: Eestis on nüüd üksjagu inimesi, kes peagi uuest teejupist rõõmu tunnevad. Aga veel rohkem on neid, kes vaid unistavad oma kodukoha rattateest.
Kurb, et vaatamata programmdokumendis loetletud tingimustele ja kaunitele eesmärkidele, läks kergliiklusteede rajamise skeemiga nii, nagu varemgi on juhtunud.
Ühe olulisema kriteeriumina kumasid sealt läbi teatud vallajuhtide soojad suhted otsustamisele lähedal seisvate parteikontoritega. Kohalikud olud või vastavus skeemis seatud eesmärkidele jäid paraku teisejärguliseks.