Jalgrattaliiklusest Pärnus

Kergliiklustee. Foto on illustreeriv. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Mul on 21 aastat autojuhistaaži ja üle 30 aasta jalgratturikogemust. Enamus sellest on kogunenud Pärnus. Oma isiklikule hindamatule kogemusele lisaks oleks muidugi hea tunda Pärnu infrastruktuuri-, liikluskäitumise-, keskkonna- ning muid vastava valdkonna uuringuid-analüüse, enne kui midagi linna liikluskorraldusest arvama hakata. Olgu siiski provokatsioonina vabas vormis ära toodud mõned mõtted, mis aastatega kogunenud.

Kliima on meil nagu ta on. Pole just „lõunamaine“ Kopenhaagen, kus ka kelgukoerailmaga veerand elanikest rattaga liigub. Ülejäänud, jalgrattasõbralikumal osal aastast, sõidaks ehk meilgi rohkem inimesi rattaga, kui teha või võtta vähemalt kavasse mõned muudatused, mis ei maksaks palju, kuid mis näitaksid ilmekalt suhtumist jalgratturitesse.

Kesklinna sild – küllap olete märganud võõramaiseid rattamatkajaid, kes pahaaimamatult autode sõidurajal silda ületavad. See on nende jaoks iseenesestmõistetav. Nii see ju peabki olema sellise suuruse ja liiklustihedusega euroopa linnakeses. Nad ei märka keelumärke silla otstes, sest nad ei oska neid seal oodatagi. Keskmise ülekaalulise auto-pärnaka viib aga säärane „eksimus“ raevust infarktieelsesse seisundisse.

Arvan, et tegelikult peakski see just nimelt nii, autod ja rattad koos, korraldatud olema. See oleks mitte midagi maksev, kuid üliefektiivne abinõu, mis vaigistaks, rahustaks liiklust südalinnas ja paneks senised mugavus-autojuhid kiiresti alternatiivsete liikumisvõimaluste peale mõtlema. Merepoolsele kitsale kõnniteele surutud jalakäijate-jalgratturite alandav ühisslaalom on aastaid kõnelenud kõigest muust kui soovist kergliiklust edendada.

Siimu sild – iseenesest lai ja korralik rattatee Jannseni tänava ääres lõppeb sillale viiva trepiga. Kaldtee selle kõrval on liiga kitsas. Trepp tuleks likvideerida ja rajada korraliku laiusega jalgtee sillale. Kuna Siimu sillaga eraldatud jalgrattatee lõppeb, tekkib küsimus, kuidas Haapsalu maanteel õigele teepoolele saada. Vaja oleks selgelt märgistatud teeületuskohta ratturitele kas siis juba enne või pärast silda. Võimalik on ületada sild autoteel, kuid kuna Jannseni tänava rattatee asub vaid tänava jõepoolsel küljel siis ei saa ületuskohata ka sellisel juhul.

Linna magistraaltänavad mille äärde pole veel rajatud või pole ruumipuudusel võimalikki eraldi rattateid rajada, peaksid saama äärtesse selgeltloetava jalgrattatee teekattemärgistuse, et julgustada ratturit ja tuletada autojuhile meelde, kellega ta teed jagama peab. Asfaldiruumi on selleks Tallinna, Haapsalu ja Riia maanteel kogu linna ulatuses, samuti Pikal ja Laial tänaval, piisavalt.

Loetelu võiks pikalt jätkata, rääkimata unistustest-soovidest, mille realiseerimine suuri rahasummasid nõuab. Aga alustaks siiski mõtlemisest. Autojuhikeskse mõtlemise muutmisest. Raha eest, mis kulub vaid mõne kuu autokütusele saab osta oma unelmate linnajalgratta ja rattasõiduks sobilikud üleriided sinna juurde. Ronige sadulasse laiskvorstid!

Kaikaid kodaratesse!