Kõhutantsu trennis õpitakse kõhul münti veeretama

Andris Tammela
, 24tundi tegevtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uskuge või mitte, aga mujal maailmas tegelevad kõhutantsuga ka mehed.
Uskuge või mitte, aga mujal maailmas tegelevad kõhutantsuga ka mehed. Foto: Urmas Luik

Kõhutants on head koordinatsiooni vajav tantsuviis, milles kasutatakse liigutamiseks suurt osa oma kehast. Kuid unustage ära poolpaljad naised! Originaalis ei ole idamaisel tantsul naisekeha paljastamisega midagi pistmist.

Nagu seletas Pärnu Nooruse majas iga nädal kõhutantsu õpetav Tallinna Müstika Maagilise Teatri juhataja Berit Vill, esinejanimega Aicha, oli idamaadest pärit kõhutants algselt samasugune rahvatants, nagu eestlaste jaoks on näiteks kaerajaan. Ehk traditsiooniliselt on tegu tantsuga, mida tantsitakse pidudel perede kaupa. Nii panevad keha värisema naised, mehed ja lapsedki.

Valged võtsid naised paljaks

Vikipeedia teatel on kõhutants traditsioonilise Egiptuse tantsu läänelik nimetus. Laias laastus võib traditsioonilise kõhutantsu jagada kolmeks stiiliks: Egiptuse, Türgi ja Liibanoni tantsuks. Kõiki tantsitakse artisti või salvestatud muusika saatel.

Egiptuse kõhutantsu kostüümid on läbi ajastute pisut muutunud, kuid domineerib kaheosalise kostüümi disain, mille seelik tuharate ja puusade ümber liibub ning altpoolt kas rohkem või vähem laieneb. Egiptuse kõhutantsus on tavaline tantsida ka kaunistatud pikas kleidis, mis jätab kõhu kaetuks. Liigutused on orienteeritud muusikaliste filigraansuste ja arabeskide peegeldamiseks keha kaudu, oluline roll on miimikal ja tantsija tõelistel emotsioonidel, mis tekivad muusikapala sõnade tõlgendamisel. Palju mängitakse vaatajaga, hoitakse teda pidevas janus enama järele.

Türgi kõhutants on veidi vabameelsem. Liigutused on pigem orienteeritud maksimaalsusele ja vaatajale oma keha võimete demonstreerimisele, näiteks hämmastatakse vaatajat järjestikuste tugevate löökidega keha eri piirkondades, nagu puus, rind ja pea, või pikkade üha intensiivsemaks muutuvate väristustega. Samuti kasutatakse tihedamini põrandal (isteasendis, põlvili vms) tantsimist ja sügavaid seljast tahapaindumisi.

Esinemisrõivas on paljastavam kui Egiptuse kõhutantsukostüüm: vööni ulatuvad lõhikud, mis paljastavad mõlemad jalad, rikkalik narmaskaunistus liigutuste maksimaalseks rõhutamiseks.

Liibanoni stiilis kõhutants on Egiptuse ja Türgi tantsu segu. Liikumine on energiline ja dünaamiline, liigutused tugevalt rõhutatud ja kooskõlas eelkõige rütmi, seejärel meloodiaga. Kostüümis kasutakse küll sügavaid lõhikuid, mis tavaliselt paljastavad jala ainult kindlaid liigutusi või pöördeid sooritades.

Meil teada-tuntud poolpaljad naised kõhutantsuetendustes on Beriti seletusel hoopiski Lääne kultuuri väljamõeldis. “18. ja 19. sajandil oli kõik idamaine Euroopas ja Ameerika mandril väga popp,” teadis Berit. “Nii levisid siin kiiresti idamaised tantsud ja Läänes tekkis palju jäljendajaid. Paljastavad kostüümid tekkisid kõhutantsu aga alles 20. sajandi keskpaigas Hollywoodi ja James Bondi filmide kaudu.”

Sealjuures näitab Aicha trennis videosid meeskõhutantsijatest. Esimene neist, palja ülakehaga Erhan Ay mängib rohkem lihastega, teine, Mohamed Shahin on aga kaelast maani kostümeeritud ja rõhub rohkem sammudele. Samas tunnistab treener, et tänapäeval kõhutants Euroopa meeste seas siiski ülemäära levinud ei ole, kuigi viimasel suuremal festivalil Londonis oli isegi eraldi meeskõhutantsijate võistlus.

Kõhutants segati teiste stiilidega

Tänapäevane kõhutants on samuti Lääne inimeste edasiarendus, tantsule lisatakse moodsaid ja mujal levinud stiile hiphopist flamenkoni. Nii tekkisid 20. sajandil uued kõhutantsustiilid, nagu Tribal Fusion ja American Tribal Style Bellydance ehk ATS. Mõlemad on tegelikult modernsed fantaasiastiilid, üks noortepärasem ja teine folkloorsema muusika ja etnilisemate kostüümidega. Et asi algajaile ikka põnevam paistaks.

Pärnus õpetab Aicha algajatele mõlemat stiili, edasijõudnuile aga pigem traditsioonilist kõhutantsu baladi’t.

Minu trenn kümmekonna naise keskel algab käteliigutustega, siis tulevad harkis jalgadega kükid, edasi puusanõksud, ümber telje pöörded ja takkaotsa kästakse meil seda kõike teha varvastel nagu baleriinid-balletitantsijad.

Et olen saalis tossudega, käsib treener need ära võtta, sest botastega polevat kõhutants võimalik. Omast kogemusest võin kinnitada, et ilma tossudeta pole samuti võimalik varvaste peal tantsida. Vähemalt minul mitte.

“Kõhutantsu algtaseme saavutamiseks kulub kuni aasta,” teab Berit. “Saad osa liigutusi selgeks, oled õnnelik, siis avastad teise tantsija, kes oskab asju, mida sa ei oska, ja jätkad õppimist, et paremaks saada. Kõhutantsu õpitakse kogu elu.”

Nagu teistes tantsustiilides nii õpitakse kõhutantsuski koreograafiaid. Näiteks kuulub kava juurde õlaväristus. Saan teada, et õlgu ei väristatagi neid liigutades, vaid selleks tuleb kasutada hoopis seljalihaseid. Siis käed kõrvale ja teed seda kõike koos sammudega. Aicha õpetab liigutust, milles haarad justkui nöörist ja sikutad seda siis enda poole. See harjutus kuulub õlaväristuse ja käteliigutuse paremaks treenimise juurde.

Ja siis saabub trenni kõige lahedam osa, sest Aicha näitab, mis trikke annab kõhulihastega teha. Näiteks saab kolmnurga kohal olevat diafragmalihast samamoodi sisse ja välja lükata nagu muud kõhuosa. Et ma asjast ikka aru saaksin, pistab Berit rusika mulle kolmnurka ja tahab, et ma lihaseid pingutaksin. Peab mainima, et see on kõhulihastele päris huvitav ja hea harjutus.

Takkaotsa võtab Aicha aga rahakotist eurose mündi, viskab põrandale pikali ja rullib münti kõhulihastega mööda kõhtu edasi. Midagi sellist ei ole ma isegi tsirkuses näinud!

Lõpuks moodustavadki kõik need värinad, lihaste liigutamine, puusanõksud, pöörded ja sammud kõhutantsu. See on palju keerulisem ja füüsiliselt raskem, kui pealtnäha paistab. Pärast poolteisetunnist trenni on särk seljas märg.

Tallinnas Müstika tantsustuudiot pidav 26aastane Berit Vill alias Aicha on idamaiste tantsudega tegelnud nüüd juba üle kümne aasta. Treenerina töötab ta 2004. aastast. Ta on end täiendanud mitme välisõpetaja käe all ja saanud õpetussõnu muuseas näiteks Egiptuse, Maroko, Argentina ja teiste maade tantsupedagoogidelt.

Oma artistinime Aicha sai naine tuttavalt alžeerlaselt. “Minu nimi Berit ei ole nende jaoks eriti hästi hääldatav, sest neil ei ole e-vokaali,” selgitas Aicha. “Siis hakkaski alžeerlasest sõber kutsuma mind Aichaks ja teised võtsid selle nime kiiresti omaks. See oli Muhamedi esimese naise nimi.”

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles