Juhtkiri: Linn võiks säilitada väärikuse

Pärnu Postimees. Foto: PP

Kui inimene on vaene, ei pea ta tingimata olema must ega räpane. Pesemisvõimalus ikka leidub ja heal tahtmisel saavad augudki püksipõlves nõelutud. Sama eeldaks linna puhul. Paraku paistab, et Pärnus püütakse ligadi-logadi olemist järjest sagedamini põhjendada rahapuudusega.

Näiteks olukord, millest kirjutasime eilses lehes seoses linna sümboli – muuliga. Isegi siis, kui Pärnu Postimees esimest korda juuli lõpus avaldas kriitilise materjali, ei olnud selline seis tekkinud eelmisel õhtul. Ikka pikema aja jooksul, näidates vastutavate ametnike hoolimatust.

Teine asi, mis viimasel ajal on Pärnus hakanud eriti silma torkama, on katsed veeretada vastutus kellelegi teisele, mistõttu lõpuks jääbki tunne, et ega keegi õigupoolest vastuta. Nii need sillakesed lagunevad, sest ”kõike tuleb enne kooskõlastada, see ei ole ühe päeva töö”, ja raha ju samuti pole.

Taga targemaks kisub lugu Pärnu parkide ja puiesteedega. Kohalik leht on oma rolli täitnud ja hoiatanud linlasi ning maakeelt valdavaid mujalt tulnuid, et tugeva tuulega ei maksa meie parkidesse minna ega vanade puude lähedusse autosid parkida.

Kes hoiataks võõrkeelseid linnakülalisi? Kas linnavalitsus paigutab parkide veertele ja puiesteede algusse ja lõppu mitmekeelsed hoiatussildid? Või ilmuvad linnavalitsuse logoga soome, inglis- ja venekeelsed teated hotellide, pansionaatide ning taastusravikeskuste fuajeedesse? Õigus, raha ju pole.

Mulje, mis käigust muulile või patseerimisest parkides jääb, viivad külalised oma koduriiki kaasa. Kas sellist sõnumit soovimegi levitada?

Katsuks ehk kõigile silma hakkavat Pärnu rohelist vammust paigata ja sillakest kõpitseda.