Vanapapile sai liigne sõnelushimu saatuslikuks

Foto: PP

„Ma kohe ei või, kui minu akna all poisikesed karjuvad, naeravad, mängivad palli. Muud ei ole kui müts ja müts, valjud hõiked ja naer, kui keegi palliväravaks tõstetud raamist mööda lööb,“ kurtis vanapapi Jaan, kel aastaid seitsmekümne ringis, naabrinaisele.

Naaber Mariga, kes elas temaga samas trepikojas, suhtles Jaan kõige rohkem. Mari oskas kuulata ega heitnud midagi ette. Torises vaid: „No mis sa, vanainimene, vaevad end maailma arvustamisega. See ei tee sulle head. Tee midagi muud.“ Seekordne kurtmine Marile oli Jaanile justkui põhjenduse eest, miks ta N. korteriühistu hoovil pallimängijaid hurjutamas käis.

Enne saatuslikku käiku teinud Jaan oma köögiakna lahti ja hüüdnud, et mindagu laiali, teisi inimesi on ka olemas ja vähemalt õhtutundidel tahavad nad pallimütsudest ja kisast rahu saada. Poisid vaid vakatasid korraks, pistsid pead kokku ja keegi itsitas. Itsitaja vaatas aknal kõhutava papi poole ja näitas keelt.

Mäng läks taas lahti. Siis võttis hurjutaja kepi ja kõndis poiste juurde. Keppi tõstes ja võngutades röögatas Jaan: „Mis te karjute siin. Pange oma mäng mujal püsti – vaadake, kui palju aknaid selles suures majas on ja keegi ei saa rahu. Lõpetage ära, marss koju.“

Poisid vakatasid taas, katkestasid mängu ja kogunesid peadpidi kokku nagu ennist. Siis alustasid jälle mängu, justkui polnukski hurjutavat vana meest olemas. Jaanil läks süda täis. Seda enam, et poiste mängu uudistavad tüdrukud põlglikult huuli prunditasid ja teda pika pilguga kaesid. Jaan marssis otsejoones korteriühistu esimehe ukse taha. Esimees oli juba asjaga kursis - proua oli akna lahti jätnud ja etendus ulatus nendegi tuppa.

„No mida mina teha saan. Lapsed peavad ju kusagil mängida saama, ka kodu juures. Miks see sind nii väga häirib? Teised ei ole kaevanud. Ja ega poisid ju ka igal õhtul mängi,“ püüdis esimees kurja vanameest maha rahustada. Ta tuletas meelde, et ühistu koosolekul ju arutati, kas lubada lastel suurte majade vahel mängida. Koosolek otsustas siis, et las mängivad, meie omad lapsed ju ja ega neil mujal paremat kohta ka pole. „See ju ainult mängukisa, pahandust nad ei tee,“ lepitas esimees.

Paraku polnud Jaan nende killast, kes jonni nii kergesti jätavad. Ta teadis üksikema, kelle poeg talle palliplatsilt keelt näitas …

Rahuotsija suundus nüüd üksikema ukse taha ja kuulutas ukse avajale: „Oled kaabaka üles kasvatanud. Sellest on veel vähe, et ta minu akna all koos teistega karjub. Täna ajas keele ka veel suust välja ja vahtis minu poole. Keretäit on talle vaja.“ Poisi ema ei mõistnud esiotsa midagi kosta. Papi Jaan kui närviline inimene oli paljudele teada. Ema lubas pojaga rääkida. „Räägi jah. Ja las ütleb teistele edasi, et järgmisel päeval kutsun politsei - tahan vanas eas õhtul rahu saada.“

Nüüd tegi poisi ema vea, mida ta kohemaid kahetsema hakkas. Moka otsast mainis naine, et äkki peaks Jaan korterit vahetama … Pahur vanainimene süttis kui kadakas ja tulistas: „Või mina peaksin korterit vahetama ja las pätiks kasvanud möllavad! Ei mõtlegi. Selles ilmas peab vanainimese vastu ikka mingi austus ka olema.“

Järgmisel õhtul, kui mäng taas käis, kruttis Jaan end jälle üles. Seekord käis see ruttu, sest ta oli olnud terve päeva tige, kuna avastas hommikul: köögiakna pihta on visatud mäda õunaga. Ta oli kohe helistanud korrakaitsjaile, kuid need keeldusid asjaga tegelemast, olevat rohkem ühistu asi.

Varsti oli Jaan poiste juures. „Kes viskas minu köögiakna pihta mädaõuna? Tunnistage kohe üles,“ võngutas ta keppi. Mehe nägu punetas, silmad olid punnis ja üks poistest ütles teisele poolvaljusti: „See on täitsa hulluks läinud!“

„Ah et mina olen hull, ah et mina olen hull! Teie ajate mu hulluks, pätikari selline,“ karjus ta. Tundis siis korraga, et õhust tuleb puudu, ja astus lähedalasuva pingini. „Te ajate mu surma,“ kriiskas ta.

Juba oldi vahejuhtumit akendestki märgatud ja mõne poisi vanemad kogunesid vanainimese juurde. Too oli endiselt pöördes ega valinud eriti sõnu, õnnistamaks nii lapsi kui nende vanemaid.

Ühe poisi isa küsis: „Aga miks sa pead laste mängu ajal köögis olema? Pane uks kinni ja istu elutuppa, siis ei ole eriti midagi kuulda. Meie ise teeme ka nii. Lapsed ju peavad kuskil end välja elama. Kui nad ei mängiks, longiksid tänavail ja teeksid pättust.“

„Millal mina köögis olen, on minu asi. Teie asi on oma lapsed korralikuks kasvatada,“ raius tigedik.

Kokkulepe jäi saavutama. Jonnakas Jaan teadis, kus koolis õpib keelenäitaja. Ta seadis sammud õppeasutusse ja saigi kokku klassijuhatajaga. Too lubas noormehega rääkida. Keelt näidanud poiss saabus sel päeval koju tujutult. Vestlus õpetajaga polnud eriti kehutav. Ta õppis koolitükid ära ja ütles emale, et läheb sõpradele külla. „Äkki jätaksite mõnel õhtul pallimängu ära, see Jaan sealt allkorruselt on nii tige,“ uuris ema. „Ei jäta, miks. Peame ühe hullu vana pärast toas konutama või?“ Nende sõnadega oli ta toast läinud.

Mängu algusaeg hilines, sest poistel oli isekeskis arutamist, õues hämardus hoogsalt. Üks poistest haaras kilekotiga õunu kaasa – vanaema oli maalt saatnud. Õunte mugimine võttis omajagu aega.

„Ega täna kaua ei lähe, saabki see närvihaige rahu,“ leidsid poisid isekeskis. Keelenäitaja jutustas, et hull mis hull - käis koolis klassijuhatajale kaebamas.

„Mida kuradit!“ määratlesid teised ülekohtu. „Me pole talle midagi teinud. Ja selle mädaõuna võis visata too teise klassi kutt, kelle kallal vana samuti õiendas – kutt rääkinud papi köögiakna all mobiiliga ja naernud valjusti. Ka tüdrukud olevat käinud vanamehe akna all kõva häälega itsitamas.“

Lepiti kokku, et tehakse vaid üks mäng. Nagu kardetud, oli „papi“ platsis. Kepp toeks, istus ta lähedalasuvale pingile, huuled pruntis ja silmad kissis. Poisid noogutasid üksteisele ja lükkasid palli veerema.

 „Teil ei ole häbiraasugi. Teete seda minu kiuste, kasvatamatud kutsikad,“ röögatas Jaan poistele. „Kes me oleme?“ küsis mitu häält korraga.

Üks noormeestest tuli platsilt otsejoones pingil istuja poole, jäi Jaani ette seisma ja palus korrata, mida too ütles. „Kasvatamatud kutsikad,“ kordas tige mees mõnuga. „Ja kes sina siin oled, kasvatamatute kutsikate isa või, et õiendad? Mitte keegi teine ei ole meiega õiendama tulnud, ainult sina,“ lajatas noormees. „Jaa, just. Sellepärast see mäng siin ei lõpegi, et keegi teid ei kasvata. Aga mina ei jäta, sinu kooli tean ma ka. Homme lähen ja räägin klassijuhatajale, kui lugupidamatu sa vanainimese vastu oled,“ kopsas Jaan jutu kinnituseks kepiga maad.

Siis juhtus midagi ootamatut. Noormees võttis pingilt õunakoti, kallas selle järelejäänud sisu maha ja tõmbas kilekoti vanamehele pähe. „Noh, mine nüüd kaebama, mine-mine, mine kohe,“ käskis ta.

Jaan kraapis kätega kotti peast, ise kähises: „Kaltsakad, seda ma teile ei jäta.“ Ei jätnudki. Poisid said koolis noomida. Jaanile püüdsid laste vanemad ettevaatlikult mõista anda, et provotseerimine võib ebameeldivalt lõppeda. Mari aga ütles Jaanile otse: „Sa ajad end oma õiendamistega ise hauda. Neil poistel pole häda midagi. Vaat, kui oleks kurjemad juhtunud, siis need oleks su kõri seal kilekoti all korralikult pigistanud.“



Tõnu Ots, psühholoog:

„Kui noor inimene on kuri, siis loeme teda olukorra ohvriks. Kui aga vanainimene on kuri, siis on see õudne, sest tal ju nn relvad selleks puuduvad, kuid ta ikka „õiendab“. Vanainimese väärtus on headus.“