Hoomamatu Hiina

Tantsuansambel Tuurit-Tuurit pärast kontserti Luoyangi keskväljakul. Foto: Vambola Paavo

Pärnu tantsuansambel Tuurit-Tuurit on Hiina väsimuse ja uneta ööd seljataha jätnud ning argiellu sukeldunud. Reisimuljed ootavad veel settimist.

Kui jaanikuu hakul tuli Hiinast kutse osaleda 80 miljoni elanikuga Hanani provintsi keskuses Luoyangis rahvusvahelisel turismi- ja tantsufestivalil, ansambel pikalt ei mõelnud. Isegi viisad õnnestus saada, vaatamata dalai-laama külaskäigule.

Karismaatiline Henn Tiivel pani paika tantsusammud ja luges sõnad peale, et kõik ikka viksid ja viisakad oleksid. Eneli Rüütli andis veel viimase sära ja 14. septembri varahommikul võiski reis alata. Tuurit-Tuuriti tuumikut tugevdasid sõbrad ja külalisartistid Tartust ning pealinnast.

Kuna lend läks üle Moskva, löödi Šeremetjevo lennujaamas ajatäiteks ootesaalis lahti tantsutrenn. Check-in’i venelastest töötajad vaatasid huviga pilgule avanenud pesnipljaski’it po estonskomu.

Vene lennunduse lipulaeva Aerofloti kiituseks peab siinkohal ütlema, et seitsmetunnisel lennul Pekingisse nuumati reisijaid nagu keisri kasse.

Pekingisse jõudmine meenutas seltskonna vanemale generatsioonile ajas paarkümmend aastat tagasi minekut: lennujaamas tervitasid loosungid ja riigijuhtide pühapildid.

Piirivalvur küsis viisakalt riiki tuleku eesmärki, peale selle skanniti näopilt kohe arvutisse ja võrreldi seda passist vastu vaatavaga. Üllatavalt kiiresti sujunud formaalsuste järel tervitas meid varastel öötundidel alati naeratav hiinlanna Clare, kelle hiinapärast nime, oli see nüüd Atshill või Aptsill, ei suutnud keegi viimase päevani selgeks teha.

Reisisiht Luoyang

Hanani provintsi keskus oma 11 miljoni elanikuga meenutab mastaapidelt Pariisi. Igal aastal septembri keskel toimub linnas rahvusvaheline turismi- ja rahvatantsufestival, tänavu kogunes sinna osalejaid 15 riigist. Kaugemad tulijad olid USAst, Austraaliast ja Iirimaalt.

Kohalik giid Arold, kelle kohe eestipäraselt Arnoks ristisime, üllatas igal sammul. Muidugi oli tema põhieesmärk, et eestlased oleksid festivalil parimad. Sellega tulid pärnakad auga toime. Avakontserdil oli Tuurit-Tuurit ainus, kes pääses Hiina kesktelevisiooni ehk CCTV uudistesse, mis sellest, et meie tantsijate kepsutamist näidati paarkümmend sekundit.

Festivali avatseremoonia oli ehe propagandaüritus, mis ei jäänud alla omaaegsele Moskva olümpiamängude avamisele. Hiinlastes tekitasid elevust Eesti rahvarõivad ja pikka kasvu valged mehed. Kõik soovisid jäädvustada ennast koos Maarjamaa poegade-tütardega.

Peale ülesastumiste Luoyangi väljakutel õnnestus Tuurit-Tuuritil ekspromt esineda oma hotelli restoranis Hiina pulmas. Kaks tundi ja oligi pidu läbi. Pulmas söödi koera- ja maoliha ning kogu sopp lendas kaarega põrandale, mille peal tantsiti, oh õudust, meie armast „Tuljakut“.

Kontsertide kõrval saime osa kohalikust kultuurist ja ajaloost. Buda usu templid on kõik üheülbalised, saa siis aru, mis on Valge hobuse, Shaolini või koguni Taevaminemise oma.

Omaette elamuse pakkus Shaolini templis etendatud kung fu-show. Noorim osaleja oli sellel seitsmeaastane. Kung fu-koole on üle Hiina ligemale 80 ja õpilasi mitu tuhat. Shaolini kloostris treenib ja mediteerib 200 munka. Neli korda päevas etendatakse turistidele omapärast vaatemängu. Paarkümmend munka on pärit Euroopast ja Ameerikast.

Ehe avastus oli Luoyangi südalinnas hiljaaegu arheoloogide väljakaevatud Mingi dünastia matmiskoht. Aastatel 2004–2006 arheoloogide väljakaevatud hauakambri kohale on praeguseks rajatud tänapäevane interaktiivne muuseum. Klaaskuplite all avaneb külastajate pilkudele Mingi ja Qingi dünastiate mitme tuhande aastane ajalugu koos moodsate elektroonikaimede kasutamisega.

Kõikjal Hiinas jälgis meid kohaliku julgeoleku valvas silm, piilukaamerad olid üleval hotellitoaski. Tuurit-Tuuriti viimane esinemine Luoyangis toimus kohaliku julgeoleku mitmekümnekorruselise kõrghoone akende all linnapargis.

Totaalsele jälgimisele vaatamata jagas siinkirjutaja paari julgema tantsijaga intervjuusid nii Radio China International World Service’ile kui Luoyangi lehtedele.

Eestlased olid in ja meie pildid täitsid kohaliku pressi külgi. Hiinlasest giid Arold ei viitsinud ühtegi lehte meile orgunnida ja nii piirdusime teadmisega “We are the best”.

Elamusterohke Hiina raudtee

Sõit Pekingist ligi 700 kilomeetri kaugusele Zheng Zhousse vältas natuke üle viie tunni. Meid ei sõidutanud Hiina raudtee kiireim rong, aga 250 kilomeetrit tunnis võttis see osal lõikudel välja küll.

Vagunisaatjatest hiinlannadele munder sobis: nad nägid selles välja nagu imearmsad portselannukud ja ülikiires rongis räägiti algtasemel isegi inglise keelt.

Tagasitee Pekingisse kulges night sleeper-tüüpi vagunis ehk maakeeli platskaardiga ja see jättis elamuste elamuse. Ainult 21. sajandi kiiruse ja tingimustega. Kolmekorruselised narid meenutasid kunagist Nõukogude raudteed.

Kui siinkirjutaja platskaardis magamisest tõrkuma hakkas ja endale kupees 1000kilomeetriseks teekonnaks häälekalt paremat kohta nõutas, laiutas vagunisaatjast kohalik Ling Ling käsi ja kinnitas, et välismaalase eest ei julge tema kuidagi vastutust võtta. Ei lugenud EU passi ettenäitaminegi.

Nagu võluvitsaga ilmus välja dressinimest meenutav Hiina julgeolekuteenistuse agent, kes reetis end sellega, et kui mina rääkisin jutu inglise keeles, pani tema vagunisaatja jutu paberil grammatiliselt õigesti inglise keelde ümber, rääkimata seejuures silpigi. Tagatipuks maandus tüüp meie vagunis, kus öö otsa kõva pidu peeti. Kaameragi oli mehel spordikotti ära peidetud.

Kui kellelgi peaks avanema võimalus reisida Hiina raudteel, tasub meeles pidada, et eurooplasele tavalist WC-potti seal ei kohta. Isegi kõige peenemates rongides on niinimetatud karukäpad, kus kükitades tuleb häda joonde ajada. Ainult kõrgetasemelistes magamisvagunites on invatualetid ja meile harjumuspärased WCd.

Mõistagi leidub vagunites arvukalt kätepesukohti, sest tualettides pole paberit. Platskaardi puhul tuleb asju ajada vasaku käega ja selleks on kempsus „käppade” kõrval kraan, mille otsas voolik.

Hiina raudteel on restoranvagunis menüü kirjas hieroglüüfidega ja sisse võib süüa kõiksugu molluskeid-madusid nii vürtsikas kui magusas kastmes.

Kaerajaan suurel müüril ja hoomamatu Beijing

Kui aastakümneid tagasi koolipingis vanaaega õppisin, ei uskunud küll, et kunagi astub minu jalg Hiina müüril. Nüüd on see reaalsus ja – oh imet! – vallutasime tihedas inimmassis umbes 900 meetrit merepinnast asuva pagoodi. Hakkajamad esitasid koguni kaerajaani, ehkki tantsimine kui kommertstegevus on müüril läbi aasta rangelt keelatud. Turismipolitseile vahelejäämisel saab kaela kopsaka trahvi.

Hiina müüri tasub külastada pärastlõunal või varahommikul. Viimasena nimetatu kasuks räägib see, et alles siis stardivad Pekingist sajad bussid ajaloolise vaatamisväärsuse suunas ja kohalejõudmine võtab suurlinna liikluses üksjagu aega. Keskpäeval valitseb müüril rahvaste ja keelte paabel.

 Pealinn Peking oma 19 miljoni elaniku, tohutute ummikute ja 200–300 meetri kõrguste kõrghoonetega on muljet avaldav. Siin saad lõpuks aru, et tegemist on maailma äri ja poliitikat suunava metropoliga. Ainus, mis häirib, on rahva vähene inglise keele oskus. Kui jätta välja Beijing World Trade Center, siis inglise keelt rohkem ei räägitagi või tehakse seda väga vaevaliselt.

Pekingi kultuurieliidi ja teletähtede Meka on linnajagu nimega Hutong. See asub üsna lähedal Tiananmeni ehk Taevase Rahu väljakule ja keelatud linnale. Sellesse meie mõistes agulisse on elamise soetanud kohalikud staarid. Kui hurtsiku ees ripub nööril pesu ja ukse kõrval tõmbab pilku mustus, siis nurga taga seisab Lexus või džiip.

Meie elamusterohke lõunasöök sai teoks Hutongis elava Kilgi Liu kodus. Liu oli esimene, kellele võimud andsid loa toitlustada oma kodus välismaiseid gruppe.

Kümne aastaga on mees gurmee-elamusi pakkunud üle 1000 turistile. Tema pool on einestanud Jaapani peaminister, Norra elunautijast prints, Pekingi linnapea, rääkimata väiksemat sorti vippidest Euroopast ja Ameerikast. Toidud olid maitsvad ja Liu polnud kitsi kohalikku õlut pakkuma. Tavaliselt tuuakse Hiinas restoranides hakatuseks tasuta klaasike õlut.

Liu hobi on aga kilkide kogumine, seepärast hakkasidki kohalikud teda Kilgi Liuks kutsuma.

Hiina on mastaapne, hoomamatu. Muutused toimuvad siin päevade ja tundidega. Paari aasta pärast ei tunne äsja nähtud kohti ilmselt ära. Reisi lõpul mõtlesin: ehk on paras aeg hakata Eesti gümnaasiumides valikainena õpetama hiina keelt?