Virumaa tõi näitlejale õnne

Foto: Ants Liigus

Näitleja Liisa Aibel on kunstnikutüüp, avatud, helge, lapselik ja soe. Endla teatris töötas ta kokku kümme aastat: Pärnus kulges elu rohkem töö tähe all, Rakvere kinkis armastuse ja kodusoojuse.

Liisa Aibel, passinimega Liisa Lennuk kerib pisut mõttes aega tagasi, et meenutada Rakverre kolimise asjaolusid. Liisa oli just tähistanud oma 30 aasta juubelit. Oli aasta 2002, kui talle öösel helistati ja pakuti ootamatult mereröövli tütre Arabella rolli. Sellega oli väga kiire, sest esietendus pidi olema kahe nädala pärast.

Elu keerdkäigud

Kui ajas veel kaugemale liikuda, loeb Liisa oma kodulinnadeks Viljandit ja Pärnut. Lapsepõlv möödus tal Viljandis, kooliiga Pärnus. Liisa õppis siinses 6. keskkoolis.

“Mul on Pärnus küll väga häid sõpru, ema ja vanaema, ent koht ei saanud mulle päris omaseks. Mulle sobivad Viljandi ja Rakvere mõõdus väikelinnad paremini. Pärnu on minu jaoks liiga suur,” mõtiskleb Liisa.

Kooliteatrist viis loogiline tee pealinna teatrikooli. Unistuste rolle Liisa Aibel nimetada ei oska. Pigem meenutab ta hea sõnaga toredaid koostöid vana kooli näitlejatega ja tema kulm läheb kortsu. “Sain töö kaudu paljude legendaarsete tegijatega tuttavaks ja sõbraks: Laanemets, Kilvet, Kard. Mingil hetkel surid nad kõik ära. Täitsa nõme. Siis kukuvad käed rüppe,” pihib Liisa.

Näitlejale tuleb alati kasuks võimalus teatreid vahetada või vähemasti külalisnäitlejaks käia. Muidu läheb hapuks. “See uus ja värske kaob ära. Asju tasub uue kandi pealt näha,” usub Liisa. Muidugi oli äraminek ootamatu ja kiire, seda enam, et naine oli just omale Pärnusse kodu rajamas.

Paar aastat varem oli näitleja kaalunud Tallinna pakkumist, aga saatus veeretas sellele teele kive ette. Pole halba heata. Üllar Saaremäe lavastas juba toona Rakveres ja oli Liisat varemgi trupiga liituma kutsunud. “Olin seal oodatud,” rõõmustab Liisa tagantjärele.

Esimestel nädalatel teatri pansionaadis elades vaatas talle katuseaknast vastu harali sarvedega tarvas Eesti lipu taustal. Esmapilgul natuke õudne, aga iseenesest head ended.

Rakvere teatris mängis Liisa mitme aasta vältel paljudes lavastustes, tutvus oma abikaasa, lavastaja ning dramaturgi Urmas Lennukiga, kolis maale elama ja sai emaks. Teatrimaja läks vahepeal remonti ja praegu kadestavad selle maja pärast rakverelasi ülejäänud Eesti teatrid.

Esmalt kolis noor pere Vihula juurde metsa talumajja. “Avastasin Lääne-Virumaa looduse. Virumaal on kõik olemas, see on nagu väike Eesti mudel. Siin on panka, siin on järve, jõge, merd, metsa, orgu ja mäge, liivaranda ja ohtralt vanasid mõisaid. Siin saab käia kalal ja seenel,” kirjeldab Liisa vaimustusega hääles.

Raputavad oma elu

Siis tuli välja, et maaelu pole üldse kerge. Tuisuse ilmaga läks vaja traktorit ja džiipi ning elu oli pidev võitlus. Sellele vaatamata Lennukid ei loobunud. Vihula metsades elati kolm aastat, siis koliti Viitna järve kanti. Talukompleks asus Tallinna–Narva maantee ääres, 23 kilomeetrit Rakverest.

Praegu on Kadi Leen kolmene. “Lapsega kodus olla oli tore. Aga maal ei ole lihtne. Bensiin on kallinenud ning talved kulukad,” lisab Liisa.

“Meile sobib maaelu, aga elul on teised plaanid. Laps käib lasteaias, Urmas Tartus Vanemuises ja mina Rakvere teatris tööl. Jääksime Leenuga maal jänni, ei mänginud välja. Nii müüsime maja maha, aga pool maad jätsime alles. Kui oleme vanad ja rikkad, alustame Viitnal otsast peale,” kahjatseb naine.

Nii kolisidki Lennukid kahe nädala eest taas Rakverre, kus äsjase maaka silmis elu superluks.

Rakvere ajal on täitunud Liisa Aibeli kõige suuremad unistused. Praegu teeb ta rolle Rakvere teatri lastetükkides. Muumitrolli ja tuhkatriinu loos. Suvel olid Vargamäe etendused. Väikseid osi on ta teinud teleseriaalides. Peale selle mänginud kunstnik Richard Sagritsa abikaasa päevikute põhjal kirjutatud monolavastustes.