/nginx/o/2018/07/20/10969044t1h20f2.jpg)
Olen veetnud lugematul hulgal öid lageda taeva all, telkides ja metsaonnides. Võsad, tihnikud ja padrikud ei ole mulle kunagi võõrad olnud. Lõkke süütamisega saan hakkama mitmel moel ja metsaelanikest hirmutab mind vaid herilane. Nüüd olin aga ärevust täis. Nimelt jagasin Oandu–Ikla matkateel Rae järve ääres laagripaika Tõnu Jürgensoniga.