Ees ootab kolm päeva bluusi

Kümnendad Pärnu bluusipäevad ei saa läbi Andres Rootsita, kes Pärnu bluusiliikumisele on algusest peale teadmiste ja tutvustega hoogu ­andnud. Foto: Mihkel Maripuu

Kõige tähtsam on hea seltskond. Puhkus. Ja siis võib mängidagi. Ega bluusipäevad ole mingi kontserdi korraldamine, see peab olema jämm ja mõnus kokkusaamine. Sest siis on see energia, mis lava pealt tuleb, natuke teistmoodi – nii võtab Üllar Kallau tuleval nädalal kümnendate suviste Pärnu bluusipäevade mõtte kokku.

Kohalik muusikamees möönab, et kui Pärnu bluusiklubi eestveetav üritus ükskord kommertsiks kätte ära läheks, siis tema neid enam ei korraldakski. Samal põhimõttel bluusipäevad 2009. aastal algusegi said: Kallau käis kunstnikuna jää­skulptuuride sümpoosionidel, õhtuti koos istudes selgus, et paljud osalejad mängivad tema kombel pilli, lahutades meelt just nimelt bluusiga.

“Sealt tuligi festivaliidee: kutsuda sõbrad kokku ja siis mängida natuke. Esimesed jääskulptuurifestivalid, mis me Pärnus tegime, kujunesidki rohkem bluusijämmiks. Päeval tegime natuke skulptuure ja õhtul mängisime,” märgib Kallau. “Nii et see muusika, mida teeme, ja see seltskond, kes siin osaleb, ei ole mingi kasumi teenimise projekt. See on puhtalt sihukene kultuurivärk.”