Lauri Habakuk: Linna uhkus hiilaku taas

Pärnu linnavalitsus ja OÜ Eventus Ehitus peavad nõu, kuidas vältida märgilise tähendusega Rannastaadioni kehvemaks muutumist. Foto: Mailiis Ollino

Rannastaadioni jooksurada ei jäänud kellelegi märkamatuks, kui kauaoodatud spordirajatis paar aastat tagasi avati. See nägi välja nagu võrratu helesinine laguun. Kõneainet pakub see siiani. Nagu seegi, et staadionihoone hele ­Siberi lehisest laudis hallitab.

Väga suur rõõm oli sel nädalal kuulda, et Pärnu linnavalitsuse ja staadioni ehituse peatöövõtja osaühingu Eventus Ehitus läbirääkimised on natukenegi edenenud. Vähemalt niikaugele, et pudeda jooksuraja katte on ettevõte lubanud suure tõenäosu­sega korda teha. Usun, et ma pole ainus, kes nii­suguse arengu üle rõõmustab.

Kiidan raadi linna vara eest kindlalt seismise eest.

Oli ju Rannastaadioni valmimine märgiline paljudele: linnarahvale, omavalitsusele, ehitajale, arhitektidele, sportlastele, külalistele. Staadioni pidulikule avamisele tuli tunamullu 9. juulil nii palju rahvast, et tribüünil oli pea võimatu leida vaba kohta. Piltidelt tundub, et inimesi võis olla tuhandeid.

Lugesite õigesti: piltidelt. Ise ma linna uhkuse avamisel ei käinud. See muidugi ei tähenda, et ma ei hooli. Hoolin küll. Samal ajal ei oska ma ettegi kujutada, ­mida tunnevad nüüd need, kes ei suutnud toona esimesest võimalusest raskuste kiuste valminud spordirajatise kaemisest loobuda? Või need, kes seal iga päev trenni teevad? Või see mees, kes ­staadionil enne valimisi poseeris ja selle valmimist oma viimase aja suurimaks eesmärgiks nimetas?

Ei taha mõeldagi, mida arhitekt tunneb. Olgem ausad, ehituskunstnik Jan Skolimowski on saanud hakkama tõelise meistriteosega, mis sobib kuurortlinna rannapiirkonda kui rusikas silmaauku. Ilm­selgelt ei soovi ta, et keegi arvaks, nagu tema oleks hallituse hoone külge visandanud.

Vähetähtis pole seegi, et rajatise ehitus läks ­linna maksumaksjale maksma Pärnu mõistes tohutu 5,62 miljonit eurot. Kiidan raadi linna vara eest kindlalt seismise eest. Ja tunnustan ehitajat, kes mõtleb aktiivselt kaasa, kuidas taastada hiilgus, mille üle nemadki väga uhked olid.

Liiga värskelt on meeles, milline peldik enne sealsamas linna vaata et magusaimas äärmiselt ­eksklusiivses piirkonnas oli. Ei taha millimeetritki toonase suunas tagasi nihkuda.