Karin Kurvits: Kui meid on Eestis miljon ja natuke peale, on absoluutselt iga haritud inimene väärtus omaette.

Foto: PP

Täna hariduskonverentsiga oma 90 aasta juubelit tähistava Pärnu täiskasvanute gümnaasiumi (PTG) direktoril Karin Kurvitsal on põhjust kahel tordil küünlaid puhuda. Nimelt täitub Kurvitsal tänavu kümme aastat Pärnu täiskasvanute kooli tüüri juurde asumisest.

Dekaadi eest Järvamaalt pisikesest Ambla põhikoolist linna suurde kooli tulek söakal naisel jalgu alt ei löönud, sest täiskasvanud inimeste õpetamine on Kurvitsa arvates puhas rõõm. Direktor ütleb, et pole küll ülikoolis pedagoogiks, vaid etnograafiks õppinud, ent tunneb koolmeistri ametis juba esimesest päevast, et teadmiste edasiandmine on talle see õige.

Kurvits nendib muigamisi, et küllap on õpetajatöö tal geenides.

Olete lõpetanud ülikooli ajaloolase-etnograafina. Miks selline erialavalik?

Et mulle koolis hirmsasti matemaatika meeldis, läksin keskkooli järel Tallinna pedagoogilisse instituuti matemaatika- ja füüsikaõpetajaks õppima. Õpetajaamet on mul geenides, sest mu ema on eluaegne matemaatikaõpetaja ja pikka aega olnud õppealajuhataja.

Kui olin poolteist aastat instituudis ära olnud, selgus, et kõrgem matemaatika pole minule. Tulin Tallinnast ära, sõitsin Tartusse, et tööd otsida. Eesti etnograafiamuuseum, nüüdne Eesti Rahva Muuseum, vajas sekretäri. Marssisin muuseumi uksest sisse, sain sekretäriks ja töötasin muuseumis ühtekokku viis aastat.

Minu muuseumitöö esimesel suvel läksin kaasa välitöödele. Need näisid ääretult põnevad, mistõttu otsustasin, et lähen ajalugu õppima. Muuseum oli etnograafia kallakuga, nii spetsialiseerusin just sellele valdkonnale.

Õppisin kaugõppes, mis toona kestis kuus aastat. Ühtede Järvamaal toimunud välitööde käigus ütles kohalik koolidirektor mulle, et tal on hädasti ajalooõpetajat vaja, ja nii läksin üleöö õpetajaks. Minust sai pedagoog, kuigi ülikoolidiplomi järgi olen etnograaf.

Olete õpetaja, mitte etnograafi ameti peale jäänudki.

Järvamaale Aravete keskkooli oli mul üsna äkki minek. Mu elu esimene kokkupuude õpilaste ja õpetajatööga oli kohe nii, et pidin minema seitsmendasse klassi ajalugu andma. Need näod, kes seal klassis olid, on jäävad mulle eluks ajaks meelde.

Püi-ptüi-ptüi, kuid mul pole eales olnud probleemi tunnis korra hoidmisega. Ilmselt tuleneb see mu pikkusest, sest ma lihtsalt paistan välja. Sestap hakkas õpetajatöö mulle kohe esimesest päevast meeldima.

Hiljem sai minust samas vallas Ambla põhikooli direktor. Nimelt tegi üks Aravete vallavolikogu liige mulle kandideerimisettepaneku. Mulle oli suur üllatus, et olen kellelegi silma jäänud. Aga olen sõnakas ja paistan ilmselt ka sõnakusega silma.

Kuidas sattusite Järvamaa põhikoolist Pärnu täiskasvanute gümnaasiumi?

Ambla kooli plaaniti liita kohaliku keskkooliga. Tundsin, et olen Ambla põhikooli näo ja elujõu nimel endast nii palju andnud, et kooli sulgemise juures olla ei taha. Siis juhtusingi nägema Õpetajate Lehes kuulutusi, et Pärnu linnavalitsus otsib nii Pärnu Hansagümnaasiumile kui PTG-le juhti.

Kandideerisin Hansagümnaasiumi direktoriks. Pakuti, et miks ma ei võiks PTG direktoriks kandideerida, kuna oli tõenäoline, et Hansagümnaasiumi senine direktor Silja Kikerpill valitakse tagasi. Ja nii läkski, et poole õppeaasta pealt sai minust PTG direktor.

Kas hirmu linnakooli juhtimise ees ei tundnud?

Mu ema oli Elvas selles süsteemis aastaid töötanud ja see oli mulle tuttav. Minu lapsepõlv möödus nii, et ema oli päeval kodus, õhtul tuli isa töölt koju ja ema läks tööle. Toona oli täiskasvanute õpe klassikaline õhtukool, kus tunnid lõppesid alles hilisõhtul üheteistkümne paiku. Nii et kõik mu unejutud on lugenud isa.

Selles mõttes hüpe põhikoolist PTGsse mind ei hirmutanud. Kutsusin endaga Amblast kaasa õppealajuhtaja Airi Brobergi, teekaaslase ja meeskonnaliikme.

Tõsi, eesootav meeskond PTGs oli suhteliselt eakas. Et siin uusi asju juurutada, kooli noortepärasemaks ja nüüdisaegsemaks muuta, nõudis päris palju energiat. Siin pean võtma mütsi maha PTG kauaaegse matemaatikaõpetaja Hilja Räni ees. Kui mina PTGsse tulin, püsis kool just Hilja õlgadel. Tema oli õppeaasta käivitanud ja ma ei tundnud mitte üheski momendis, et ta oleks mulle kuidagi vastu töötanud.

Jah, eks alguses tuhises mõni vanem pedagoog märkuse järel mu kabinetti ja teatas, et võiks mulle vanuse poolest emaks olla. Olen neist olukordadest läbi tulnud, alles on jäänud puhas rõõm tehtud tööst, sest täiskasvanute õpetamine just seda ongi.

PTGs õppijad on väga erinevad nii vanuseliselt kui taustalt.

Kahjuks on siiani väga levinud arusaam, et täiskasvanute gümnaasium on “õhtukas”. Esiteks on see faktiliselt vale, sest töötame nii hommikuses kui õhtuses vahetuses vastavalt õpilaste tööle, soovidele ja sellele, kuidas nad koolis käia saavad. Maakonnast pärit õpilased ei saa ju õhtuti kooli tulla, kuna bussid ei sõida. Samal ajal on meil koolis Saksamaal elavaid õpilasi, rääkimata neist, kes töötavad Soomes või Norras. Üks õppureist elab Küprosel. Käivad siin arvestusi tegemas, saavad interneti teel õppematerjalid kätte.

Õpilaste vanus on alates 16ndast 50. eluaastani välja. Meil oli näiteks üle 30aastane lapsevanemast mees, kes alustas PTGs neljandas klassis. Teda ajendas kooli naasma asjaolu, et ta enda laps hakkas kooli minema.

Igaüks ei sobi suurde kollektiivi ja et päevakoolid aina enam kombinaatkoolideks muutuvad, on paratamatu, et õpetaja ei jõua kõigi õpilasteni. Ei oska eripära märgata ega õigel ajal järele aidata.

Kodused tingimusedki on erinevad. Näiteks praegu õpib meil päevakoolist siia üle tulnud nooruk, kelle ema ja isa on töötud ja laps pere ainus leivaraha teenija. Et ta käib tööl hommikuti, vahetas ta kooli, et saaks õhtuti haridusteed jätkata.

PTGs õpib ka inimesi, kel tervislikel põhjustel koolitee katkenud. On varakult emaks saanud naisi ja isegi vanaemasid. Ma tavatsen öelda, et täiskasvanute gümnaasium on läbilõige ühiskonnast.

Puhas rõõm, kui meile tuleb päevakoolis pettunud ja kinnine noor ja saab siin enesekindluse tagasi. Alul ei saa sõnagi suust, pärast räägib või surnuks.

Meie käitumisprobleeme ei näe, need jäävad ukse taha. Probleemid tulevad sotsialiseerumisest. Kõik ei ole suures kambas tegutsejad. Paljud vajavad privaatsust, tihedat koostööd õpetajaga, individuaalset lähenemist. Hiljuti ütles lapsevanem, kelle laps õpib meil põhikoolis, et PTG on tema lapse ära narrinud. Kui siiani olid lapsel puudumised, siis nüüd käib koolis ja jääb pärast tundegi kooli. Järelikult sobib noorele rahulikum, akadeemiline õpikeskkond, sest siin saab ainult õppimisele keskenduda.

Õppekava on meil täpselt sama mis päevakoolis, niisamuti riigieksamid.

Kui päevakoolis on õpilase nädalakoormus ligemale 40 tundi, siis meil 18. Ülejäänud tunnid peab ta iseseisvalt tööd tegema. Seda hinnatavam on õpilaste lõppujõudmine.

Täiskasvanud õppijad teadvustavad, et õpivad iseendale, mitte kellelegi teisele.

Suurim motivaator on töö. Kui koondamised ripuvad pea kohal, koondatakse ennekõike need, kel pole haridust. Jutt, et kõik ei peagi keskharidust saama ja osa võiks põhikooli järel kutsekooli minna, ei pea paika, sest paljudel ametikohtadel on minimaalne haridustaseme nõue keskharidus.

Minu arusaamist mööda peaks igal Eesti elanikul olema keskharidus, sest see annab loogilise mõtlemise.

Peale töö motiveerivad täiskasvanud õppijaid järeltulijad. Kui lapsed on kooli minemas, tuleb nii mõnigi lapsevanem PTGsse oma pooleli haridusteed jätkama.

Kas kõik on suutelised keskhariduseni jõudma?

Ma ei julge hinnata õpilaste võimeid, sest tihti panevad rahalised põhjused õpilasi koolist loobuma. Sõita näiteks Häädemeestelt iga päev Pärnusse kooli on toimetulekutoetusest elatujale väga suur summa. Tasuta sõit on küll ka PTG õpilastele, aga see õigus sõltub omavalitsusest.

Kas korduvalt koolitee alustajaid on palju?

Oi, meil on lausa elukutselisi õppijaid. Ma rekordit ei oska öelda, aga üks 1999. aastal meil gümnaasiumiastmes alustanuist sai oma lõputunnistuse kätte sel kevadel.

Pooleli jätjad ütlevad harva ausalt, miks nad nii on otsustanud, ja me ei küsi ka, küll võtame nad lahkelt uuesti vastu. Krooniliste katkestajatega, kes juba neljandat-viiendat korda tulevad, teeme sedasi, et laseme õppida, aga nimekirja võtame siis, kui nad on tõestanud, et kooliga tõsiselt tegelda tahavad.

PTG-l on loodud oma stipendiumifond tublide õpilaste premeerimiseks.

Olin Ambla põhikooli direktorina valitud kahel korral vallavolikogusse ja volikogus sain komisjoni esimehena hüvitist. Jagasin selle Ambla kooli lastele stipendiumideks. Summad polnud suured, stipendiaat võis viis krooni saada, aga lapsed olid saadu üle siiralt rõõmsad. 2002. aastal pakkusin, et võiks PTGs luua oma stipendiumifondi, kuhu raha panevad kooli töötajad. Kuidas keegi, kohustuslikku makset pole.

Alguses meil polnud koolis õpilast keskmise hindega 5,0, aga nüüd on täiesti jama majas, sest puhtalt viitele õppijaid on nii palju, et õpetajatel oleks fondi täitmiseks hädasti palgatõusu vaja.

Peale selle on meil igal kevadel parimate õpilaste vastuvõtt ja nende hulka arvame aasta jooksul emaks või isaks saanud õppuridki, kes õigeks ajaks on õppeaasta lõpetanud. Lapsevanema poolteise kohaga töö kõrvalt poole kohaga õppida on tänuväärne tegevus. Eriti rõõmsad ja õnnelikud on vastuvõtule kutsutud noored isad.

PTG on üks esimesi koole, mis oma lastetoa lõi. Meil on palgal elukutseline lapsehoidja.

Varem on noor ema teinud riigieksameid nii, et isa istub ühekuuse maimuga autos, ema on eksamil ja käib vahepeal rinda andmas. Oli päev varem sünnitanud ema, kes tuli lõpukirjandit tegema, tal oli luba teha seda õpetajate toas diivanil küliliasendis.

Erinevalt päevakoolidest pole teie koolil põhjust õpilaste põua üle kurta.

Ma ei saa salata, et oleme õpilaste seas populaarne kool. Õpilaste arv tõusis meil masu ajal 370-lt 520ni. Kui olukord tööturul natuke paranes, mindi jälle ära tööle. Kui meie kooli omanik ehk linn lubaks, oleks meil veel rohkem õpilasi. Sel õppeaastal on meil üle 100 kümnendiku ja neist otse päevakoolist tulnuid vaid tosin ehk kõik ülejäänud on need, kel õpingutes on vahe tekkinud. Kõiki tahtjaid kool vastu võtta ei saanudki.

Seitse–kaheksa aastat tagasi oli meil põhikoolis väga palju õpilasi. Teisele ringile, gümnaasiumiastmesse ei ole nad veel tulnud. Enne ei tahaks pensionile minna, kui näen, et need õpilased on kooli tagasi tulnud.

Koolil jääb seljataha 90 aastat. Aeg teha kokkuvõtteid ja vaadata tulevikku.

90 aastat kooli näitab, et sõltumata riigikorrast ja parteidest, on täiskasvanute koolid vajalikud, sest ei ole nii, et kõikide inimeste elu käib sünnist surmani kõrvalekaldumisteta.

Kuhu edasi liigume? Ehkki seadus ütleb, et täiskasvanute gümnaasiumidele, erinevalt ülejäänud gümnaasiumidest, ei kehti kolme kohustusliku õppesuuna nõue, teeme seda siiski. Tänavused PTG kümnendikud, kes alustasid õpinguid uue õppekava järgi, valivad reaal-, loodus- ja humanitaarharude vahel.

Andsime sel kevadel välja 75 lõputunnistust. Oli kolm kuld- ja kolm hõbemedaliga lõpetanut. Need on 75 lapsevanemat, kes on eeskujuks nii oma lastele kui sõpruskonnale, kelle hulgas on tõenäoliselt neid, kel kunagi koolitee katki jäänud. Kui meid on Eestis miljon ja natuke peale, on absoluutselt iga haritud inimene väärtus omaette. Me ei jää ellu riigi ega rahvana, kui me oma haridust alaväärtustame ega anna inimesele teist, kolmandat ja vahel neljandatki võimalust.

Minule on olulisim, et vilistlased saavad oma eluga hakkama. Kui inimene teeb ausalt tööd, kasvatab südamlikult lapsi ega jää elu hammasrataste vahele, ongi ta edukas.

Tuleb elada oma igapäevast elu nii, et endal on hea tunne õhtul magama minna. Kroonika esiküljel olemine ja naabri arvamus pole olulised, tähtis on, et laps enne uinumist sulle pai teeb. Toimetulemise muret on glamuuritagi küll.

CV

 Sündinud 1960 Elvas.

Haridus:

 1967–1978 Elva keskkool,

 1980–1986 Tartu ülikooli ajalooteaduskond, ajaloolane-etnograaf,

 1995–1997 Tartu ülikooli täienduskoolituskeskus, koolijuhtide põhikoolitus.

Töökogemus:

 1979–1984 Eesti Rahva Muuseumi sekretär,

 1984–1993 Aravete keskkooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja,

 1994–2001 Ambla põhikooli direktor,

 alates 2001 Pärnu täiskasvanute gümnaasiumi direktor.