Pärnu muutub kolmandaks sektoriks

Mõnele lapsele isa eest sotsiaalpedagoog Toomas Toimeta peab peagi ukse sulgema, sest linnavalitsus otsustas kristlastega kinnisvaraäri ajada. Foto: Ants Liigus

Pärnu linnavalitsus tegi volikogule ettepaneku pereabikeskuse tegevus 31. detsembrist lõpetada, leides, et kristlik hoolekandeasutus suudab sama kvaliteediga varjupaigateenust pakkuda.

Abilinnapea Jane Metsa väitel lõpetab munitsipaalettevõtte Pärnu pereabikeskus likvideerimine teenuste dubleerimise ja võimaldab kolmandal sektoril pakkuda sama kvaliteediga, kuid odavamat teenust. Sama argumendiga võiks Pärnu Kunstide maja laiali saata, sest Eliisabeti koguduse kristlikus huvikoolis tegutseb laste laulu- ja tantsuring.

Ostad maja, saad lepingu

Nagu ikka, taandub kõik rahale. 2010. aastal pidi Toomas Kivimägi juhitav linnavalitsus raske südamega kulutama 140 400 eurot pereabikeskuse ülalpidamiseks.

Tänavu suutis paljude laste ja nende emade ainsaks päästerõngaks olev asutus küll oma tegevuskulud 75 820 euroni kärpida, kuid linnavalitsejate peades oli juba ammu küpsenud uus plaan: müüa Rääma 40b kinnistu Shalomi abikeskusele ja meelitada neid linnavara ostma viieaastase varjupaigateenuse lepinguga.

Pärnu pereabikeskust vaatab kadedusega enamik Eesti sotsiaaltöötajaid. Ajal, kui mujal alles räägitakse komplekssusest, ei pea abivajajad Pärnus ametnike vahet jooksma, vaid kõik vajalik on ühes kohas koos.

Paraku on Valter Parve, Ülle Pikma ja teiste entusiastide poolt 20 aastat tagasi üles ehitatud professionaalne hoolekandeteenus kallim kui ükskõik millise heategevusorganisatsiooni töö. Varjupaigas ei uurita, kas viimasest bussist maha jäänud ema lapsega on maalt või linnast ega sokutata talle piiblit lauanurgale.

Selle asemel et entusiasmi toetada, pole eelmised linnavalitsused asutusele küllaldase suurusega ruume leidnud ja on viinud pereabikeskuse kesklinnast endise KEKi lasteaia hoonesse. Tasapisi on päevakeskuse loonud ka kristlased. Iseenesest võiks valikuvõimaluste üle ainult rõõmustada, kui rahahädas linnavalitsusel poleks tekkinud mõtet koos pesuveega laps välja visata.

Palk korjati küla pealt kokku

8,43 ametikohast 7,43 koondatakse. Sotsiaalhoolekandes ei tööta juba enam ammu inimesed, vaid linnapea 20protsendisest esindustasust väiksemat palka saavad mutrikesed, kes oma töötasu peavad küla pealt kokku kerjama. Näiteks pereabikeskuse psühholoogile maksab pool palka SEBi heategevusfond.

0,5, 0,25 ja 0,25 kohaga töötavast kolmest psühholoogist tekitatakse õppenõustamiskeskusse koht sellisele psühholoogile, kes pole seotud mõne konkreetse kooli või lasteaiaga. Ülejäänud 7,43 enamasti erialase kõrgharidusega “ametikohta” peavad ise endaga hakkama saavad.

Juuni alguses ütles Mets, et kaks–kolm sotsiaalpedagoogi saavad Shalomis tööd. “Sellega tagame praeguste oskuste ja info ülemineku ning kindlustame tagasiside teenuse kvaliteedi osas,” rääkis Mets 2. juuni Pärnu Postimehes.

Praeguseks on selgunud, et misjoniorganisatsiooniks pürgiv Shalomi abikeskus linna spetsialiste ei vaja. Võib-olla on selle põhjuseks erinevad usulised tõekspidamised, võib-olla mitte, igatahes pole mänguteraapia, Gordoni koolituse ega muud tunnistused enam lastega tegelemiseks argument.

“Kui õmblustsehh pannakse kinni, öeldakse vähemalt aitäh. Meile pole midagi öeldud. Seda, et meid otsustati likvideerida, kuulen ma ajakirjanikult,” rääkis pereabikeskuse juhataja Ulvi Nõmm.

Maksumaksja raha antakse

Pärnu Postimees on volitatud teatama, et linnavalitsus mingeid probleeme ei näe. Laste ja emade varjupaik ja laste varjupaik antakse üle Shalomile ja kui pereabikeskuse töötajatest moodustatud mittetulundusühing soovib maksumaksjate raha kasutamiseks konkureerida, leitakse 100 põhjust, miks nad on kristlikust hoolekandeasutusest halvemad.

Metsa jutu järgi eelistaks ta otsustuskorras teenused Shalomile anda, sest nad on “end sotsiaalvaldkonnas tõestanud”. Täpsustuseks: Shalom pole kunagi olnud varjupaik, vaid päevakeskus, kus pärast tunde õpitakse ja kõht täis söödetakse. Emade ja laste varjupaiga pidamiseks pole kellelgi seni olnud põhjust mittetulundusühingut asutada.

“Igal juhul tellitakse varjupaik ja päevakeskus koos. Kasvatajatel peab olema pedagoogiline, psühholoogiline või sotsiaaltöö kõrgharidus või 160tunnine pedagoogikakoolitus läbitud,” kirjeldas Mets teenusepakkujale esitatavaid nõudeid.

Täna varjupaik, homme huvikoolid?

Nõmm on koos teiste pereabikeskuse töötajatega loonud MTÜ Pereabikeskuse ja soovib, et sotsiaalteenuste osutamiseks kuulutatakse välja avalik hange. MTÜ peab läbirääkimisi turuhinnast odavamate ruumide leidmiseks ja on valmis Pärnu eelarve vahenditele raha juurde otsima. Seni on nad toetajaid suutnud leida.

Pereabikeskuse lammutamine peaks ettevaatlikuks tegema kõiki, kes oma tööd südamega on teinud ja ühel heal päeval leiavad, et nende saatus sõltub pealiskaudsetest, töö sisu asemel eelarvenumbreid nägevatest ametnikest. Pärnu võimuliidus on juba jutuks olnud, et munitsipaalhuvikoolide kõrval tegutseb linnas suur hulk erahuvikoole. Milleks meile pioneeride paleed, kui koguduse laulukoori pääseb tasuta?

“Kindlasti ei panda huvikoole kinni järgmisel aastal,” rahustas Mets. Muidugi mõjub see rahustavalt, sest nii tore on mõelda linnast, kus palgal on vaid linnavalitsus ja ülejäänu tellitakse kolmandast sektorist, mille moodustavad endised linnapalgalised.