Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/10/09/7191649t1h148d.jpg)
/nginx/o/2010/09/20/435963t1h8edb.jpg)
Tsiteerides ühte tuntud Eesti poliitikut, võiksin öelda, et piisab mul korraks ära käia, kui juba mingi õnnetus juhtub. Nimelt selgus 15. septembril, et Pärnu linnavolikogus on kolmikhüppe asemel lemmikspordialaks tõusnud nelikhüpe, sest selsamal sügispäeval lahkus kohalikust Keskerakonna fraktsioonist neli liiget.
Kuigi Pärnu Postimees asus nelikhüppajaid kohe hukka mõistma ja rottideks tituleerima, tuleb nende kahtlemata olulise ja mõnele üllatava otsuse tagamaid analüüsida.
Mulle jääb arusaamatuks, miks Pärnu Postimehe arvamustoimetusel on raske uskuda, et inimestel (isegi keskerakondlastel) on siiski mingid põhimõtted ja et iga sammu taga pole kasuahnusest tulenev kalkulatsioon, vaid et ühel hetkel saab rumaluse talumise karikas täis.
Karika täitumist ei suuda ära hoida praeguse valitsuse vastutustundetu pühveldamine ega paberile trükitud Keskerakonna programm, mis iseenesest on ju päris hea.
Idarahaskandaal, Priit Toobali matslikud tekstisõnumid ja Kadri Simsoni pidev valetamine ületab meist paljude taluvuse piiri.
Ma olen veendunud, et neli Pärnu linnavolikogu liiget tegid oma otsuse südametunnistusest lähtudes protestiks Keskerakonna praeguse suuna ja tegevuse vastu.
Keskerakonna lemmiksport on väljaheide
Pärnu piirkonna endised aseesimehed Jaanus Ots ja Ranno Künnap arvas piirkond erakonnast välja ja sama saatus ootab ilmselt Pärnu linnavolikogu endist esimeest ja abilinnapead Margus Tammekivit.
Samal ajal on tegemist pigem erandliku ja erakonna topeltmoraali esitleva käitumisega. Nagu me teame eelmisest linnavolikogu koosseisust, keeldus keskerakondlane Koit Pikaro oma erakonna fraktsiooni astumast, peale selle hääletas erakonnakaaslase umbusaldamise poolt.
Toona ei seganud see kedagi. Ja polnud Pikaro ju sugugi ainus: Tiit Kuusmik lahkus Kiviõlis erakonna fraktsioonist, kuid jätkab erakonna liikmena. Selliseid näiteid leidub teisigi.
Kuid eks aeg näita, kui palju keskerakondlasi enne järgmist kongressi veel juhatuselt hundipassi saab. Tõenäoliselt sõltub see arv suuresti sellest, kui mugavalt või ebamugavalt praegune esimees end enne erakonnasiseseid valimisi tunneb – võidu kindlustamiseks tuleb seegi kord ebameeldivatest teisitimõtlejatest vabaneda. Kui võit käes, saab jätkuda erakonna venestumine ja on kindel, et meil ei ole valitsusse asja ka järgnevatel aastatel.
Kadri Simsoni äpardused algasid Pärnumaal juba riigikogu valimistega, kus ta tagaselja Tallinnast ilma kohalikke organisatsioone teavitamata ringkonna esinumbriks määrati. Tulemusena sai tavapärase ligi kolme mandaadi asemel seekord parlamendiliikme palka teenima ainult Simson ise.
Seejärel anti Simsonile korraldus hakata piirkonna esimeheks. Surudes oma tahtmist volikogu liikmetele peale, viis tema aktiivne ja entusiastlik tegutsemine rakukese tugevdamise asemel hoopis Keskerakonna fraktsiooni lagunemiseni, sest volikogus piisas keskerakondlasi, kes ajasid selja sirgu ja andsid partei esimehe käepikendusele selge sõnumi, et meie ajame Pärnu asju siin, praegu ja ise, selle asemel et saada korraldusi Tallinna linnavalitsuse neljandalt korruselt.
Omamoodi huumoriga võib suhtuda Simsoni edasisse tegevusse, kui ta marssis riigikogu Keskerakonna fraktsiooni koosolekule ning teatas, et Ots ja Künnap asuvad koos Reformierakonnaga Toomas Kivimägit umbusaldama.
Niimoodi, oma tegevuses vigu märkamata käitus Pärnu piirkonna praegune esimees nagu meie erakonna juhtfiguurid ikka: süüdi on kõik teised, Andrus Ansip ja inimeste enda pettumus, mis ebaõiglaselt erakonna kaela nuheldakse.
Numbrid räägivad aga teist keelt. Simsoni tegevuse tulemusena on Keskerakond kaotanud 1744 häält (nii palju kogusid kuus kunagist Keskerakonna fraktsiooni liiget) 2009. aasta valimistel Pärnus antud 4307 häälest.
Joala kui Simsoni tubli õpilane
Selles, et süüdi on alati kõik teised ja fraktsiooni lagunemise peapõhjustest – idarahaskandaal, Edgar Savisaare tagasivalimine ja Simsoni tegevus – vaikitakse, võime veenduda Simsoni tubli õpilase Kätlin Joala eilse kirjutise põhjal (“Pärnu volikogus puudub avatus”, PP 5.10). Vähemalt nõustus ta oma nime artikli alla kirjutama.
Joala jätkab arvamusloos Simsonile omast musta valgeks rääkimist ja vassimist nii liikmete arvu kui linna arengukava suhtes.
Arengukava menetlemist tuleks selguse huvides lugejale selgitada. Suuk andis fraktsioonipoolse ülevaate arengukava menetlemisest piirkonna juhatuse koosolekul ja kutsus juhatuse liikmeid nii avalikule arutelule kui fraktsiooni koosolekule, kus seda küsimust arutasime.
Samuti ootas Suuk juhatuse liikmetelt kirjalikke ettepanekuid. Kõik kümmekond ettepanekut, mis esitati volikogule, töötas välja fraktsioon.
Ei olnud piirkonna esindajaid koosolekutel ega aruteludel. Tuli ainult üks parandusettepanek, aga see oli pigem praeguse olukorra kirjeldus, mitte arengu kohta. Seega, suur tänu Suugile selle töörühma vedamise ja enamiku parandusettepanekute väljatöötamise eest!
“Raamatupidajatele“ on vaja alternatiivi
Keskerakondlasi on jäänud Pärnu volikokku kolm: Svetlana Tšipurina, Hillar Talvik ja siinkirjutaja, keda erakonna juhtkond millegipärast ei maini. Simsoni ja Joala sõnutsi võitlevad kaks esimesena mainitut keskerakondlike ideede eest volikogus nagu lõvid.
Meenutan, et Tšipurina pole kuue aasta jooksul volikogus kordagi sõna võtnud ja Talvik on alati nõus sellega, kellega ta parasjagu räägib. Simsoni jutu järgi on meil pink pikk, võimas noortekogu ning teine, kolmas ja neljas ešelon kohe tulemas.
Tegelikkuses on Simson likvideerinud meie esinduse volikogus ja varumeeste pink on lühike. Ülivõimas noortekogu saab heal juhul üles rivistada neli inimest, arvestades, et mina enam vanuse tõttu kesknoorte hulka ei kuulu.
Ilmselt ei piirdu uudised Pärnu Keskerakonnast Suugi, Otsa, Künnapi ega Tammekiviga. Ainuüksi minule on ligi 40 Pärnu keskerakondlast andnud teada soovist erakonnast lahkuda juhul, kui muutusi partei juhtimises ei tule.
Viimane aeg on uuendusi soovivatel endistel ja praegustel keskerakondlastel koonduda mittetulundusühingusse, loomulikult on sinna oodatud teisedki poliitiliselt aktiivsed pärnakad. Needki, kes seni pole poliitikas kaasa löönud.
Sellisel organiseeritud meeskonnal on võimalus esitada kahe aasta pärast korralik alternatiivne visioon Pärnu linna arengust praegusele “raamatupidajate koalitsioonile”.
Ei ole suur ime, kui meil tekib volikogus oma fraktsioon juba enne järgmisi valimisi.