Martin Laine: Lahendage see probleem kohe!

Rääma põhikoolis on küpsenud osa õpetajate ja kooli direktori vahel tõsine konflikt, mis nõuab linnavalitsuse sekkumist. Foto: Mailiis Ollino

Umbes poolteist aastat tagasi ­istusin Pärnu Rääma põhikooli direktori Elmo Joaga kohvikus. “See on üksikute initsiaatorite mure,” kinnitas ta toona. “Kui sa sellest kirjutad, siis kannatavad eelkõige õpetajad.”

Need ei olnud koolipapal oma naha päästmiseks välja mõeldud hoiatused, mis mind tollal veensid sellest teemast kirjutamata jätma. Mul ei olnud lihtsalt vilepuhujat: inimesed kartsid töö pärast.

Kuid sain direktoriga vesteldes aru, et ta hoidis hoolega silma peal mõnel mässumeelsel õpetajal, kes tema positsiooni ähvardas kõikuma lüüa: näib, et kulisside taga oli koolijuht võtnud eesmärgi initsiaatorid vaigistada. Nüüdseks ongi ­pidanud üks peamisi käratõstjaid koolist lahkuma.

Võib öelda, et Rääma kooliperes on pooleli lahutus ja sellises olukorras kannatavad paratamatult lapsed.

Tänase leheloo asjaolud on olnud meile mingil määral teada juba mõnda aega. Võime kinnitada, et õpetajad ei ole otsinud konfliktist ajakirjandusele rääkides lihtsat kättemaksu.

Oleme jälginud, kuidas ametkondade hammasrattad liiguvad teema vaagimisel piinavalt aeglaselt ja emotsioonitult. Selline kohtlemine on ajanud õpetajad nurka, ükskõiksus võib veenda neid loobuma enda puhtinimlikest soovidest. Loodan, et seda ei juhtu.

Oleme juba korduvalt otsinud õiget aega. Kuid peab tunnistama, et tegelikult keeb katel juba ammu üle.

Direktor on saadetud paarile kursusele, peetakse “lepituskoosolekuid” ja üllatus-üllatus: ­midagi pole muutunud. Ametid on pakkunud naeruväärset abi.

Ilmselge, et sellises keskkonnas pole võimalik tööd teha. Või vähemalt nõuab see õpetajatelt asjatut eneseohverdust.

Võib öelda, et Rääma kooliperes on pooleli lahutus ja sellises olukorras kannatavad paratamatult lapsed. Plahvatamise äärele kerkinud ­stress jõuab igal juhul vähemal või rohkemal määral õpilasteni.

Ma ei nõua veerevaid päid. Aga nõuan, et probleem lahendataks kohe. Kaks aastat on ­olnud liiga pikk aeg. Nii häbiväärselt pikk, et kõigil, kes on lasknud sellel kõigel kesta (kas või tegevusetusega), peaks olema piinlik.