/nginx/o/2023/01/25/15099457t1h6be9.png)
/nginx/o/2018/07/24/11033999t1h197d.jpg)
12. juuli õhtu. Korrapärases rivis ootab taksiautode peatuskohas paarkümmend inimest. Autosid tuleb ja läheb, kuid järjekord edasi ei nihku. Ootamine venib pikale, kostab juba nurinaid.
60 aastat tagasi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie ees seisatab auto nr 60-35. “Tõstamaale,” palub noormees, kes sama sooviga asjatult pöördus kõigi eelmiste autojuhtide poole. Ka nüüd saab ta eitava vastuse.
“Teil on auto korras. Miks te ei sõida?” küsin omakorda, sest ka minul on kavatsus sõita maale, nimelt Pärnu-Jaagupisse. Imestunult vaatab autojuht mulle otsa: “Kes saab mind kohustada maale sõitma, kui linnas on praegu nii hea teenistus?”
(Pärnu Kommunist 26. juulil 1958)