Valjuhäälne meister igal alal

Foto: Karl Adami

Lapsepõlve päikesesoojad suved veetsin enamasti Pärnumaal, sest see oli igal juhul etem kui pealinnas kivimajade keskel hulkuda. Kukkumine paari meetri kõrguselt õunapuuoksalt, paduvihmas rattaga läbi lompide sõitmine või punetavatele sõstrapõõsastele tormijooks oli igapäevane ajaviide.

Pea alati väljus siis marja­põõsaist hulganisti valjuhäälseid sulelisi. Lastele selgitati ikka: hoburästad on aias selleks, et kõik marjad ära süüa. Tegelikult ei peitunud nende pahanduste taga üldse mitte hoburästad.

Meil pesitseb viis liiki rästaid ja hoburästad hoiavad rästaparvedest üldjuhul eemale. Nad on otsekui üksikud hundid, kes pesitsevad kuivades okaspuumetsades ega oota inimese tähelepanu.