Päikesejänkus hinnatakse sõbralikku meelt

Eile peeti Päikesejänku lasteaias leivapäeva ning lapsed tegid tervislikust kraamist oma lemmikvõileibu. Foto: Ants Liigus

Pärnu hariduse tänavuse aastapreemia pälvinud Päikesejänku lasteaia kollektiivi on tunnustatud väärtuskasvatuse arendamise eest, eeskätt kiidavad lasteaia pere ja külalised aga majas valitsevat kodust atmosfääri.

Päikesejänku kollektiiv on ilmutanud väärtuskasvatuseteemalise kogumiku, korraldanud üleriigilise väärtuste päeva ja valmistanud õppeotstarbelisi videoklippe. Tunnustusena sai lasteaed tiitli väärtuskasvatuse lasteaed 2009.

Tänavu jaanuarist septembrini osales kõnealune lasteaed MTÜ Hea Alguse Koolituskeskuse projektis “Väärtuste võrgus”. Päikesejänku oli üks asutusi, mille eduloo põhjal on koolitatud 45 asutuse meeskonda.

Väikesest algab suur

“Päikesejänku väärtuste raamatus” kirjutasid sõprusest, hoolivusest ja töökusest lasteaia töötajad, lapsevanemad ja lapsed.

Sentimeetrites sõbralikkust mõõta muidugi ei saa, küll aga hinnata. Lasteaia õppealajuhataja Maret Põlluste sõnutsi on positiivset tagasisidet saadud lastevanematelt ja lastelt, kes on leidnud, et kollektiivi töötajad käituvad väärtuste kohaselt, mida lasteaed sõnadeski tähtsaks peab.

Lasteaia direktor Sirje Vaikjärv lisas, et tunnustus on suuresti tulnud tänu meeskonnatööle. Kollektiivis peetakse võrdselt tähtsaks kõiki töötajaid õpetajatest majahoidjate ja kokkadeni.

Oma tunnustuse mõtles välja lasteaia hoolekogu: aasta tagasi asutati rändkarikas Sa Oled Parim, mis antakse neile, kes vanemate meelest midagi südamega teinud on. Esimesena pälvis karika Päikesejänku eakas majahoidja, kes lumerikkal talvel edukalt majaümbruse puhta hoidis.

Nii õppealajuhataja kui direktor alustavad iga tööpäeva paberitesse sukeldumise asemel tervitusringiga rühmades. “See teeb tuju nii heaks,” kinnitas Vaikjärv. “Mõni annab terekätt, teine kallistab.”

Lasteaia igapäevaelus jääb väärtuskasvatus vahel väliselt märkamata, kuid tegelikult mõjutab väikest inimest iga kogemus: on see siis viisakas teretamine, sõbra aitamine, tülide sõbralik lahendamine või hommikuringis tähtsatest asjadest rääkimine.

Õpetajad tõdevad, et väikestele asjadele pidevalt tähelepanu pöörates hakkavad lapsedki rohkem märkama, kui kaaslane vajab abi jopeluku kinnitõmbamisel, head sõna või lohutamist.

Päikesejänku õpetajatel on kombeks külastada lasteaiaga liitunud uusi peresid ja saada perega lähemalt tuttavaks. Hiljem arutatakse vanematega, milliseid põhimõtteid peres tähtsaks peetakse.

Igas rühmas on seinal puud, mille lehtedele on kirjutatud eri väärtused: armastus, ausus, hoolimine. Tavaliselt pole vanemate ja lasteaia väärtushinnangutes erilist vahet, soovib ju nii suur kui väike kasvada turvalises keskkonnas, hoolivatest inimestest ümbritsetuna. Siiski kujunevad igas rühmas välja isesugused suhted.

Pered on erinevad

“Minu praegune rühm on nii vahva: juba sõimeeast saadik loovad, koostööaltid ja oskavad põnevalt mängida,” kiitis õpetaja Aila Peetrisoo oma hoolealuseid.

Mõnikord aga saavad ühes rühmas kokku nii erinevatest peredest lapsed, et õpetajatel tuleb kõvasti vaeva näha. Vahel ei leia emad-isad oma lapse ega õpetajatega suhtlemiseks aega. Alati pole vanemat füüsiliselt kohalgi: välismaal töötamine on saanud tavaliseks.

Mõnes peres suhtutakse lasteaeda nagu pakihoidu: siin on laps, meie toome ta õhtul koju, vahepealne on ainult lasteaia asi.

Mõnes peres on järeltulijatele kõik lubatud ja vanem kiidab takka, kui võsuke lasteaias rühmakaaslasi või isegi õpetajaid oma pilli järgi tantsima üritab panna.

“Raskem on toime tulla nende peredega, kellele meie lasteaed pole olnud teadlik valik,” tõdes Põlluste. “Igale uuele perele küll alati selgitame oma põhimõtteid, ootusi ja eripärasid, aga vahel see ei õnnestu, sest on kodusid, kus piire ei seata. Oleme pidanud isegi psühholoogi abi paluma.”

Lasteaias õpitakse suhtlema

Enamik lapsi on koolieelikuna positiivsed ja heatahtlikud. Mis juhtub, kui kooli minnes muutub maailm kraadi võrra tumedamaks kui lasteaia turvalises pesas?

“Laps näeb ju ka seda, mis toimub tänavatel, telekas ja arvutis,” nõustus Põlluste. “Elu on muutunud ja me peame õpetama lapsi hakkama saama nii füüsilise kui virtuaalse maailma ohtudega.”

Vaikjärv lisas, et kui lasteaias üldjuhul suudetakse põnnide käitumist hästi jälgida ja vägivalda takistada, siis juba algklassides on kiusamine rohkem levinud.

Peetrisoo, kel õpetajakogemust 16 aastat, kinnitas, et lapsed on muutunud üksteisega suhtlemisel agressiivsemaks. “Kogu aeg peame selgeks tegema, et räägitakse suu, mitte käte või jalgadega,” nentis õpetaja.

Oma osa jõulisel suhtlusviisil on kahtlemata löömafilmidel ja põmmutamisel põhinevatel arvutimängudel. Lasteaias püsse pole, aga lapsed on leidlikud ja sihivad üksteist kas või puuklotsiga.

Uue kogemusena tõid töötajad näite laste tolerantsuse kasvatamise kohta. Mõni aeg tagasi tuli rühma väike tumedanahaline poiss.

 Algul tahtsid kõik lapsed temaga sõbrad olla, hiljem kujunes kaks leeri: ühed toetasid poissi, õpetasid keelt ja püüdsid aidata mängudesse sulanduda, teised kiusasid.

Õnneks jätkus õpetajatel kannatust olukord lahendada ja lastele selgeks teha, et solvamiseks piisab hääletoonistki.

“Pahatahtlikku kiusamist tuleb siiski harva ette,” kommenteeris Peetrisoo. “Head on palju rohkem: laste säravad silmad, rõõm, kui laps hakkab millegi vastu huvi tundma, õpib midagi uut, kas või sokki jalga tõmbama.”

Õpetajale on seatud palju ootusi lisaks põhitööle, mis seisneb lapse arengu toetamises. Loomulikuks peetakse töörühmades osalemist, panuse andmist arengu-, õppekavade ja teiste dokumentide koostamisel, enesetäiendamist, ülelinnaliste ürituste korraldamist, loengute ja ettekannete pidamist jne.

Ainult nii saab Eestis tõsta oma ametijärku ja tunda end oma eriala parema asjatundjana.

“Vahel on tunne, et ei teagi, kuidas õpetaja veel lastega tegelda peaks jõudma,” ütles Vaikjärv veidi nukralt.

Paraku räägitakse õpetajatest kui väärtusest enamasti vaid aktustel, igapäevaelus jääb tunnustuseks pigem sära laste silmis ja lastevanemate rahulolu.