Metstötsi looja Margit Tõhk ravib tööväsimust tööga

Nii nagu õpetaja Margit Tõhk ees, nii Pärnu Kesklinna lasteaia Metstötsi rühma poisid-tüdrukud järel – alati reipad ja rõõmsameelsed. Foto: Urmas Luik

Pärnu aastate õpetaja tiitlit on välja antud 2004. aastast. Tänavu pälvis selle Pärnu Kesklinna lasteaia õpetaja Margit Tõhk. Lasteaiast linnavalitsusele esitatud taotluses hõlmab aunimetusele kandideerimise põhjendus neli masinakirjalehte.

„Nii nad räägivad, jah, mulle ei ole see veel päris kohale jõudnud,” tunnistab 35 aastat Kesklinna lasteaias töötanud pedagoog-metoodik seoses endale osaks saanud kõrge hinnanguga. „Eks ta ole rohkem tunnustus mu elutööle.”

Ometi on vastne pärjatu kaugel mõttest, et nüüd võiks loorberitele hinge tõmbama heita. Meenutab teenitud puhkusest rääkimise asemel hoopis oma pikaaegset kolleegi, kes läinud aastal pensionile jäi ja – üllatus-üllatus – mõni aeg hiljem oma 70. sünnipäeva tähistas. „Ta tuli lasteaeda tööle 18aastaselt, nii et tema staaþi annab arvutada,” muigab Margit Tõhk.

Väsimuse rohi töö

“Mina nii pika lasteaednikuna töötamise ajani ei jõua,” arvab kõneleja. Kui just õppimise aega sellesse mitte arvata. Alates Viljandi pedagoogilise kooli harjutuskoolis lõpetatud 1. klassist kuni koolieelse pedagoogika ja psühholoogia tudeerimiseni toonases Tallinna pedagoogilises instituudis.

Ülikoolile eelnes veel Pärnu 4. keskkool, kus kolme aasta jooksul sai põhjalikult aimu, mida endast üldse kujutab lasteaiakasvataja amet.

Kunagi tehtud valikut Margit Tõhk ei kahetse.

„Ju see ikka kutsumus on,” arvab Pärnu aastate õpetaja oma tööst. „Vahel küll tunned, et nüüd vist ei jõua enam, vahel oled jälle nii vaimustuses: teed lastega seda ja teist ja kolmandat. Küll lähed nendega loodusrajale, küll joonistad nendega – oleme lastega joonistamiskonkurssidelt ilusaid kohti ära toonud.”

See innustab. „Olen oma tööst päris vaimustuses!” kinnitab rääkija särasilmi. Isegi siis, kui päev venib 24 tunnist pikemaks.

Tikub mõnikord väsimus kimbutama, on tõhus rohi selle vastu omast käest võtta. „Ikka seesama töö, needsamad lapsed, ega muudmoodi saa,” ütleb õpetaja Margit. „Ja eks mu hobi – loodus – aita ka.”

Selle viimasega on teenekal õpetajal omamoodi rikastav salasuhe juba lapsepõlvest, kui ta veel Mulgimaal kaelakandjaks kasvas. Ja kus mänguseltsiliste puudumisel kujunes tema parimaks sõbraks loodus kõige laiemas mõttes.

„Loodusepisik on minus alati olnud,” väidab aastate õpetaja. „Võib-olla selle pärast olengi lasteaiaringkonnas laiemalt tuntud.”

Kasvatajaks Metstöts

Tuntuse, millele vestluskaaslane vihjab, tõi talle juba 1985. aastal Georg Aheri juhitud loodusteemalise raadiomängu „Siililegi selge” vahendusel ilmavalgust näinud Metstöts. Kummaline mõnus sootu mehike, maskott, mille toel annab teha looduskasvatust, kuid mõjutada mudilaste muidki meeli ja muuta laste elu muinasjutulisemaks.

„Töts on metshaldjas, kes armastab lapsi ja loodust,” räägib õpetaja Margit. „Nagu haldjategi kohta me ei tea, millised nad täpselt on, aga me aimame, millised nad on.”

Nii Pärnu Kesklinna kui mitme ülejäänud lasteaia kasvandike igapäevaelu mängulisemaks muutva ettevõtmise suurim pluss on Metstötsi kuju looja hinnnagul see, et lapsed, kes metsavaimuga maast madalast kokku puutunud, oskavad edaspidi nii loodust kuulata kui temaga kõnelda. Ja suhtuda loodusesse kui võrdsesse austamist väärivasse partnerisse.

„Kes kooli lähevad, kirjutavad enne oma Metstötsi raamatu: mõtlevad välja muinasjutu, illustreerivad selle, nii et Metstöts arendab ka loovat kirjanduslikku ja kunstilist mõtlemist,” tõdeb Metstötsi “ema”, keda ennastki on pärjatud kirjandusliku töö eest.

2008. aastal võitis Margit Tõhk esikoha lõunaeestikeelsete lastejuttude konkursil, äsja ilmus kultuuriajakirjas Akadeemia tema jutustus „Vallutaja”, presidendi kirjatalgute „Eesti ustest - sisse, välja” võitjatöö.

„Siin lasteaias – nii majas kui inimeste seas – on tohutult positiivne energiaväli, siin on hea olla,” põhjendab oma paljujõudmist Pärnu aastate õpetaja. „Kui ka vahel tekib ülemustega konflikte, nagu ikka ette tuleb, on siin ometi hea olla.”