Depressioon röövib inimeselt eluisu

Depressioon on raske haigus, mida õige diagnoosimise korral saab edukalt ravida. Asjatundjate kinnitusel pole antidepressant õnnetablett ja paranemisele aitavad tõhusalt kaasa hoopis hea sõna, sport ja muu liikumine.

“Depressioon ehk rahvakeeli kurvameelsus pole midagi iseäralikku: normaalne inimene on ikka aeg-ajalt kurb. Tuleb aga tähele panna, millal see haiguseks muutub,” ütles psühhiaatrite seltsi juht Andres Lehtmets.

Depressioon on omane ülejäänud psüühikahäiretele, mille üks sümptomeid võib olla meeleolulangus. Just toimetulekuhäired on märk, mille alusel saab depressiooni esmalt diagnoosida.

Põhjus, miks depressioonihaiged eelistavad psühhiaatrile perearsti, peituvad suuresti ühiskonna hoiakutes. Ikka veel loetakse psühhiaatreid hulluarstideks. Hoopis lihtsam on minna oma perearsti juurde. Alles siis, kui ravi ei anna tulemusi, tuleks konsulteerida psühhiaatriga.

Arusaamad depressiooniravist on aastatega muutunud. Üha rohkem leidub tõendeid, et muutused toimuvad juba raku tasandil. Enim mõjutavad inimest lapsepõlvedraamad ja tema nõrk sotsiaalne võrgustik.

Psühhiaatrite seltsi juhatuse liige Peeter Jaanson kinnitas, et perearstid tulevad depressiooni ravimisega suurepäraselt toime. Tema hinnangul pole seda haigust diagnoosida väga keeruline. Brittidel on selleks kaks küsimust. Esiteks: kas olete olnud masendunud, kurvameelne või lootusetu? Teiseks: kas olete märganud, et olete kaotanud huvi tegevuste vastu, mille vastu enne huvi tundsite? Kui vastate ühele neist küsimustest jaatavalt, ongi tegu depressiooniga.

Ravi kestab pikalt ja esimesel nädalal ilmnevad kõrvaltoimed, mille ajal tuleb muu hulgas hinnata suitsiidiriski. Kui teise nädala lõpus ilmnevad paranemise märgid, on kõik hästi. Vastasel juhul tuleb annust suurendada. Kui kuu möödudes paranemist pole, tõstetakse annust maksimumini välja.

Lehtmets ütles, et erinevalt rahustitest ei tekita antidepressandid sõltuvust.


Depressiooni tundemärgid

Raskesti seletatavad füüsilised kaebused: valu, halb enesetunne, nõrkus, pearinglus.

Meeleolu kõikumine tühistel põhjustel, nutuvalmidus.

Liigne ärrituvus.

Madal enesehinnang.

Süü- ja väärtusetuse tunne.

Keskendumisraskused.

Otsustusvõimetus.

Energia vähesus, ükskõiksus.

Söögiisu muutus. Unehäired.

Hooletus oma välimuse suhtes.

Elutüdimus, suitsiidimõtted.

Ennastkahjustav käitumine, liigne riskimine.

Valikuta seksuaalkäitumine.

Allikas: Tartu ülikooli kliinikumi psühhiaatriakliinik