Valgevene oma silmaga nägemine kummutas eelarvamuse

Silvia Paluoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minski raekoja platsil seisab pronksist täissuuruses kaarik, ees hobustepaar.
Minski raekoja platsil seisab pronksist täissuuruses kaarik, ees hobustepaar. Foto: Silvia Paluoja

Harjumuspäraselt tulen selgi hommikul tööle Brackmanni pargi kaudu. Pärnu kauaaegse linnapea büsti pronksine pilk vaatab mulle korraks otsa. Möödun sellest ja tunnen, kuidas vererõhk tõuseb. Seepärast, et naasin suvepealinnast tosina sõidutunni kauguselt Valgevene pealinnast Minskist, kus kõnnitee pole nagu halvasti tühjendatud prügikast.

Kahe miljoni elanikuga Minskis ja mujalgi jäi silma ülim puhtus, eriliste lilleseadete ohtrus ja sõna otseses mõttes luuaga tänavapühkijad, kes ei puhu nagu meie “lohvimehed” tolmu kõnniteelt murulapile, kust tuul selle töö järjepidevuse huvides aina ­tagasi lennutab.

Valgevenes on ametlikult töötuid üks protsent, Eestis aga statistikaameti viimastel andmetel 6,8 protsenti. Kuigi amet leiba ei küsi, ei trahvi keegi meil neid, kes töötuks jäänuna poole aasta jooksul tööd saanud. President Aleksandr Lukašenka juhitavas riigis valitseb üldine töökohustus. Keskmine palk on 500 dollarit, nagu valgevenelased rublade asemel Ameerika rahaühikutes kõnelevad. Kurss on enam-vähem selline, et 1 USA dollar võrdub ligemale 2 Valge­vene rublaga. Paremat palka sõidavad valgevenelased enamasti teenima Poola ja Venemaale.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles