Vambola Paavo: Elamine “imede õuel”

Mida kõrgem haridus ja suurem sissetulek, seda rohkem tarbitakse laenu abil. Foto: Mailiis Ollino

Elu on huvitav, isegi suvel. Aja­kirjandusel pole teemapuudust karta. Urve Palo lahkumine suurest poliitikast on märk sotside identiteedikriisist. Pidevalt otsitakse oma nägu, ent seda ei leita. Kabjahoop erakonnale on äpardunud aktsiisipoliitika ja viimane tõrvatilk meepotti suurepärane mõte töötu- ja haigekassa nimevahetusest.

Ehkki ajakirjanikuna peaks olema kõigega harjunud, võtab mõni asi ikka veel tummaks. Riik tellib uuringu üle 100 000 euro eest, saamaks adekvaatset infot aktsiisiralli kohta. Peab ikka rumal olema, et mitte taibata, kuidas raha iga päevaga rohkem Lätti voolab. Piirikaubandusele pole õnnestunud üheski ­riigis kätt ette panna.

Piirikaubandusele pole õnnestunud üheski riigis kätt ette panna.

Pärnu–Viljandi–Tartu joonest lõuna pool elavad kaasmaalased külastavad vilkalt Ainaži ja Valka alkoholi Mekat. Kui meil maksaks pooleliitrine õllepurk nagu enne 80–90 senti, siis vaevalt võetaks ette “palverännakuid”. Kui pealinna, Pärnu või Tartu marketis näed, et purgi hind on 1,45 eurot ja rohkemgi ning Valkast saad selle kätte 60–70 sendiga, tasub teekond ära. Tullakse isegi saartelt ja ­Põhja-Eestist. Hinnavahe on kahekordne.

Varud soodustavad alkoholitarbimist. Ükskord võiks tunnistada oma poliitika läbikukkumist. Rahva tervis pole paremaks muutunud, hoopis juuakse rohkem. Kahjuks see tendents süveneb. Me räägime teedel sagenevatest õnnetustest ja muretseme, et aina suureneva autostumisega on magistraalid kitsaks jäänud, samal ajal oleme naabritele kinkinud 200 miljonit. ­Selle raha eest oleksime saanud rajada 70–80 kilomeetrit neljarealist teed Tallinna–Pärnu ­vahel või 2+1 raja kogu ulatuses.

Haige- ja töötukassa nimevahetusele kulu­tame üle 800 000 euro. Haigekassa on võtnud ­ainuõiguse otsustada inimese elu ja surma üle. Sind ravin, sind mitte. Vähifond “Kingitud elu” peab kerjama raha, et aidata vähihaigeid, andmaks neile mingitki lootust. Ligemale miljon oleks neile suureks abiks ja aitaks mõnegi elupäevi pikendada.

Naabermaale kergel käel kingitava mitme­saja miljoni eest võinuksime ise jõukamad olla ja kulutada raha seal, kus seda kõige enam vajame. Piinlik on.