Kuidas sündis võrkpalli tunnuslause

Aastaid tagasi olid rannavolleplatsid rahvast tulvil. Foto: Malle Kosk

Suvi ja rannavolle on kuumad teemad. Sel puhul pakume ­lugejaile elupõlise spordisõbra Endel Liiva meenutusi, kuidas sündis võrkpalli tunnuslause “Võrkpall on võrratu”.

“Mõnikümmend aastat tagasi oli Pärnus hoopis teistsugune rannamelu kui praegu. Võrk­palli mängiti neljal väljakul, eriti kiputi mängima seene ­kõrval: seal kehtis reegel, et võitja on väljakul. Kes kaotas, see lahkus. Platsil oli ­ikka kuus mängijat.

Reeglid olid siis sellised, et kui lõid võrku või auti, läks pall vastastele, nüüd saavad vastased punkti. Määrustes on väga palju muutunud. Palli võib lüüa jalaga ja isegi võrgupuude on lubatud. Laupäeviti ja pühapäeviti tulid mängijad küll Kohtla-Järvelt, Tallinnast, Paidest, Türilt, Viljandist ja mujalt. Alati sai võrk üles pandud ja piirid märgitud.

Pealtvaatajaid oli iga kord hulganisti. Rannavolle hakkas populaarsust koguma ning Avo Keel ja Kaido Kreen troonisid Eesti meistritena. Randa tekkis uusi pallimänge: jalgvõrkpall, tennis ja jalgpall. Neid mängitakse siiani.

Ühel Eesti rannavolle meistrivõistlusel tegi televisiooni tarbeks reportaaži reporter Kalev Kruus rannahoone seenel. Mina mängisin seene all Kaarel Kaisiga kabet. Mängude vaheajal tuli Kruus meie juurde uurima, kes keda. Jutt läks üldiselt spordile. Nagu muuseas ütlesin, et võrkpall on võrratu ja Kruus võiks ­seda televisioonis mainida. Seda ta enne võrkpalli ülekannet te­gigi.

Ei läinud kaua, kui jalgpallurid pakkusid välja lööklause “Jalgpall on parem kui seks”, ent see ei jäänud kauaks püsima. Aga siiski võrkpall jääb võrratuks Pärnu rannas.”